Tuleb välja, et minu kaela on firmas jäänud ka süsteemiadministratori kohustused. Reedel anti mulle serveriruumi võtmed, võmm kuklasse ja öeldi — näed poiss, nüüdsest peale on see kõik sinu. Tänane päev mööduski uut kohustust nautides. Punkt kell 17 viskasin kogu kamba kontorist välja ja hakkasin uut Cisco Firewalli installima. Oma üllatuseks avastasin, et tean kogu networkimisest rohkem kui ma ise esimese hooga arvatagi oskasin. Tõsi ma tegelesin küll kogu aeg käsikäes PÄRIS võrguadministraatoriga Rootsist (Hej Stefan!), aga ma ei pidanudki tema jutu peale kordagi möh ütlema, vaid sain enam vähem täielikult aru millest jutt käib. Ja mis kõige olulisem: mina mõtlesin välja lahenduse kõige suuremale probleemile, mille kallal me kaks tundi olime juba vaeva näinud (kuhu kurat paketid kaovad?!). Ma olen hetkel endaga nii sitaks rahul, et te ei kujuta kohe ette — ma olen enda õla juba paiste patsutanud.
Ahjaa, kui kedagi huvitab kuhu nad kadusid: millegipärast ei suutnud kaks karpi omavahel kiirust autosenseda. Mõlemale tuli sama kiirus jõuga peale keerata. Mõlemad karbid (switch ja firewall) olid samas Cisco vidinad. Go figure!
Ah et itipoiss?
Meil käis eile arvutis pauk ja DVD plaat lendas draiveris pauguga kilgudeks. Mingi jama nüüd loomulikult ka draiveriga.
Ja teine probleem: arvuti uuendamisel, osade vahetamisel ja Windowsi installimisel läksid tühjaks kaks vana kõvaketast OLULISTE asjadega. 🙁
Ega ma muud kui lihtsalt tahtsin natuke halada. 🙂
9 ametit, 10-s teadagi mis.
Saan su töörõõmust aru, ise sama reha otses pidevalt. vähemalt igav ei hakka, see on küll kindel.