Leke
Tänase päeva vast siis kõige skandaalsem lugu on infoleke, mille väljundiks lõpuks rumalal kombel jäi Eesti suurim nädalaleht. Sepp on kahtlemata kurjategija, kes väärib karistamist seaduse kogu rangusega, kuid Ekspressis avaldatud informatsioon muutis olukorda palju-palju segasemaks.
Keeruliseks muutub see asi kohe päris mitme külje pealt: esiteks on tegemist kahtlemata eravestlusega. Vähim mida saab öelda eravestluse trükimeedias avaldamise kohta enne kui kohus selle avalikuks teabeks on muutnud, on see, et rikutud on osapoolte õigust privaatsusele. Samuti võib taolise informatsiooni lehepoolset “hankimist” mis tahes eesmärkidel lugeda ebaseaduslikuks jälitustegevuseks (erinevalt KaPo-st, mis tegeles oma tööga — seadusliku jälitustegevusega).
Tänu sellise info avaldamisele on raskendatud nüüdsest peale nii KaPo kui prokuratuuri tegevus: Kalle Klandorf juba tõttas prokuratuuri süüdistama infolekkes, seades kahtluse alla prokuratuuri erapooletuse JA saadud informatsiooni seaduslikkuse. Põhimõtteliselt seab see lõpuks küsitavuse alla isegi selle, kas seda informatsiooni ongi enam üldse võimalik kohtumõistmises kasutada. Tegelikult võib kogu protsessist leida sarnasusi Ühendriikides laineid löönud Plame afääriga, kus samuti oli tegemist infolekkega ja mis päädis lekitaja paigutamisega kolmeks aastaks Rootsi kardinate taha. Kogu protsess ise lõi aga kõikuma inimeste usu vabasse ajakirjandusse, diskrediteeris suure koguse informatsiooni ning muutis olematuks röögatu koguse tehtud tööd. Antud juhul refereeritakse vestlustes korduvalt erinevaid inimesi, kes tõenäoliselt on samuti kui mitte teistes uurimistes kahtlusalused, siis olulised ja sugugi mitte erapooletud tunnistajad.
Üldiselt on minul küsimus: mida selliste leketega ette võtta? Ühest küljest on väga raske uskuda, et seda ei lekitatud mingi kindla eesmärgiga. Teisest küljest tekitab see küsimuse: “Mida tähendab vaba ajakirjandus?” Moraalivaba? Põhimõttevaba? Usaldusväärsusvaba? Õiglusvaba? Seadusvaba? Ajuvaba? Südametunnistusevaba? Mis neil üldse pähe lõi, et selline asi enne kohtuistungit avaldati, olgu allikas milline tahes? Ja kuidas seadusesilm sellisesse asja suhtub?
Neid salvestisi ei saa käsitleda eravestlusena. Vestlesid kaks avaliku elu tegelast ja teemaks oli võimu teostamine Tallinnas ja võimul oleva erakonna varjatud rahastamine. See ei ole eraasi, vaid avalik asi.
Sellise info hankimine ei ole ka ebaseaduslik jälitustegevus. Tänases Eesti Ekspressis ilmunud lugu on näide tippajakirjandusest ja tõestus sellest, et Eesti uuriv ajakirjandus ei jää alla Skandinaavia ja USA meediale.
Olen seda teemat kommenteerinud ja kommenteerin tõenäoliselt veel ka lähipäevadel oma blogis. Kel huvi ajakirjanduse köögipoolevastu, siis tulge ja külastage ning öelge sõna sekka.
See Ekspressi lugu on käivitanud ka väga hea diskussiooni ajakirjanduse teemal.
Aivar Hundimägi
Äripäeva ajakirjanik
seal oli veel üks kole asi. see linnaosa vanemate ja sireti jutt ei ole kuidagi avalik huvi. no ei ole. kui ma oleksin labiilsem, siis ütleksin et nüüd ma lõpetan EE tellimise. aga ma olen laisk. AGA siiski arvan et EE peaks peatoimetaja vallandama, millest annan neile ka kirja teel teada.
professionaalsus vs. lollus.
Olen Aivar Hundimäega 100% nõus. EE oma vanas headuses.
Ma mõistan täiesti ajakirjaniku ehmatust ning “knee-jerk denial” reaktsiooni. Paraku on küsimus, kuidas need dokumendid siiski ajakirjaniku kätte jõudsid? Kui varguse teel, siis on ajakirjanik hr Hundimägi sõnul varas, kes teeb 100% head tööd. Kui altkäemaksu abil, siis mille poolest on hr Hundimägi parem kui hr Sepp? Sellisel juhul peaks Äripäev oma järgmises numbris avaldama juhtkirja, kus tunnustatakse hr Seppa 100% hea ajakirjanikutöö eest. Või kui kellegi “tundmatu heasoovija” käest, siis a) kuidas garanteerida nende dokumentide autensus enne avaldamist ja b) kuidas jääb ikkagi selle sõltumatu ajakirjandusega, kui tsura lausa parteisõdurliku varmusega tormab täitma talle pandud ülesandeid?
Mis puutub “avaliku elu tegelastesse”, siis kas hr Hundimägi arvates võib neid nende endi magamistoas kaameraga oodata? Võõrasse koterisse sisse murdmine ei ole ja ebsaseaduslik jälitustegevus, vaid 100% hea ajakirjanikutöö — kui korter juhtub olema “avaliku elu tegelase” oma. Ahjaa … kuidas peaks siis tõlgendama Savisaare lindiskandaali? Äkki oli ka siis tegemist hea ajakirjanikutööga? Sihtmärgid olid ju samuti “avaliku elu tegelased”. Ja Simm? Ka tema korjas informatsiooni läbi analoogsete kanalite. Olete juba kaalunud talle mõnd pressiauhinda pakkuda?
Hr ajakirjanik peaks algatuseks natuke meelde tuletama, mida tähendab “avaliku elu tegelane” ja siis peaks talle meenuma, et need on inimesed, kelle kohta LEGAALSEL teel infot saades ei pea allika käest selle avaldamiseks nõusolekut küsima. Kõik muud põhiseadusega ette nähtud kohustused ja hüved laienevad neile endiselt.
Ma arvan, et 90% tõenäosusega lekitas Kerakond andmed ise. Ju on vaja kurat teab millelt teema kõrvale juhtida, ise pildile pääseda ning jällegi halada kuidas “omasid pekstakse”. Vastulaused olid ilusti valmis kirjutatud ja ilmusid kiiresti jne …
Avaldatud andmed ei sisalda ju mitte midagi, mida Kerakonna kohta juba teada ei oleks, ning nad ei kaota sellega mitte ühtegi valijat.
Ning ilusasti arutletakse nüüd teemal: “kes lekitas?”. Vaata ka tehnika 5 http://memokraat.ee/2009/06/kuidas-nad-seda-teevad-2-uuem-pikem-ajakohasem-versioon/
Elvis, ma kaldun arvama, et see võis tõesti nii olla. Taolise sisuga asjad ei leki niisama. Reaktsioon on samuti seniajani olnud lugejatel, et seekord läks Ekspress tõesti liiale. Muide, kõike seda võiks võrrelda Plame afääriga, kus nii leht kui teised ajakirjanikud autori kaitseks rinna paljaks rebisid. Ka meie ajakirjanikud. Kui selgusid kogu loo kurvad tagamaad ning tolm langes, olid aga kadunud nii sõbrad, toetajad, töö, kuid ka igagugune võimalus tulevikus ajakirjanikuna töötada.
Ma pakun, et ka see teema on selline, kus kahe aasta pärast võiks intervjuu võtta nendelt ajakirjanikelt, kes praegult seda tegu toetasid. Hr Hundimägi oleks kindlasti hea koht alustamiseks — on ju kõik ajakirjanikud “avaliku elu tegelased”.