Viimasel ajal on Eestis pead tõstnud antirahvuslik liikumine. Antirahvusliku liikumine on selline liikumine, mille liikmete puhul on raske öelda, kelle või mille poolt nad on. Antirahvusliku liikumise põhitunnuseks on see, et ollakse mingi rahva vastu.
Eile ilmus EPL-s Mart Laari arvamusavaldus teemal NATO, Venemaa ja Ukraina. Väga laias laastus tundub see artikkel olevat kujundatud toonis, et Gruusias saime peksa, nüüd on kord Ukraina käes. Ma soovitan selle jutu läbi lugeda, sest mul on selle kohta täiesti oma arvamus olemas.
Ukraina on tundlik teema enam-vähem kõikide osapoolte jaoks. Esiteks on tegemist Venemaa omamoodi hälliga — eks esindas meie idanaabrite paljukiidetud vägimees Ilja Muromets eelkõige just KIIEVI-Venemaad. Tänu sellele, et näeb Laar selles suurepärast meetodit naabritele käru keerata: sokutades Ukraina vastasleeri, lõigataks venelastelt kui rahvalt ära pea 1000 aastat ajalugu. Seoses sellega pean oma osaliselt Laariga nõustuma: RAHUMEELSETE meetoditega uut impeeriumit luua ei ole võimalik.
Ometigi ei ole ma nõus kogu ülejäänud jutuga. Veendunud antirahvuslasena unustab ta ära Eesti huvid. Piltlikult öeldes oleks on tema meelest okei kui Eesti ehitaks hiiglasliku pommi ning laseks kogu maakera sellega õhku. Mis sest, et sureb välja kogu inimkond — peaasi, et aga tiblad kõngeks. Ukraina kiirkorras NATO-ga liitumine oleks kindlasti väike ninanips Venemaale, kuid ainult väike ning tagasilöögid sellele võivad tulla just Läänemere rannikule.
Gruusiaga oli selline asi, et kui enamus riike oli Gruusiast juba distantseerunud, jätkas Eesti veel rusikatega vehkimist. Ilvese sõnavõtt (“ma olen grusiin”) oli küünis tikkudega mängimine päris mitmes plaanis. Esiteks oli EL selleks hetkeks juba järelemõtlemisaja võtnud. JFK parafraseerimine selles situatsioonis viitas ühest küljest suurushullustusele ja teisest küljest lihtsalt halvale maitsele — oli ju see algselt sõnum sõja kaotanud saksa rahvale (“Ich bin ein Berliner”), andmaks neile lootust ning näitamaks oma tuge. USA toetab endiselt Saksamaad enamustes küsimustes. Kuidas on lood Eesti ja Gruusiaga? NATO õppustest viiliti igatahes osavalt kõrvale.
Oluline on see, et toetades küsitavaid väärtusi kulutas Eesti ära suure hulga sellest kurikuulsast usalduskrediidist. Kõrvaltsesjatele võis see asi tunduda enam kui kummastavana — väike riik viibutab kahe suure (EL ja NATO) egiidi all oma suure idanaabri poole rusikat, lubades, et kohe tuleb suur vend ja annab talle peksa. Retoorika, mida selleks kasutati annab samal ajal kõigile mõista, et Venemaasse suhtutakse kui sellesse riiki, mis lõpetas eksistentsi 20 aastat tagasi. Võimalik, et Moskva ei olegi nii palju muutunud, aga on ka võimalik, et on ja MEIE ei ole muutunud. Kas meil on vaja näidata ennast väikese kiusliku rahvana, kes ei saa üle oma ajaloo taagast ja olla piisavalt suur, et tuleviku vaadata? Seda enam, et muude rahvaste silmis on Venemaa muutunud ja päris drastiliselt. Kuivõrd usaldusväärsed me siin üldse oleme?
Ukrainaga on tegelikult asi suurusjärkudes karmim kui Gruusiaga. Mägedes toimunud fiasko ei läinud tegelikult kellelegi korda, Ukrainaga on lood aga teised. Ukraina ja Valgevene on oma olemuselt puhverriigid läänemaailma ja Venemaa vahel, kuulumata hetkel otseselt kumbagi leeri (jah, isegi venemeelne Valgevene). Ukraina on oma olemuselt samas ebastabiilne riik, kuna selle lääne- ja idameelsus on enam vähem pooleks jagunenud ning see läänemeelsus on paljuski tingitud selles, et seda on aastakümneid idealiseeritud ning selles pole jõutud pettuda. Lükates NATO ja Venemaa piirid lõunas kokku, minetab kohemaid üks teine ala kus kahe suure piirid kokku puutuvad, suure osa oma olulisusest. Jutt käib antud juhul siis Baltimaadest. Mäletate, Eesti kaitsmise kava on NATO jaoks parimal juhul ebaselge? Kui Ukraina peaks NATO-ga liituma, siis minetab see sellegi olulisuse härrade silmis. Kui peab valima, kumba ohverdada, siis ilmselt valikut ei ole raske teha: Must meri ja Ukraina või Soome laht ja Eesti.
Kuid asi läheb veel kaugemale. Nimelt õhku jääb ka Krimmi küsimus. Krimm kuulus kuni 1954 aastani Venemaale, selle elanikkond oli tollal (ja on seniajani) peaaegu täielikult venelastest ja venemeelsetest koosnev. Kuna Nõukogude Liidu lagunemist ei osanud tollal keegi ette näha, anti Krimm Ukraina NSV-le hallata. Kui Liit lagunes jäi Krimm kohalike suureks üllatuseks mitte Venemaale, vaid Ukrainale, mis muide seniajani kohalikele närvidele käib.
Koos sellega läheb asi aga keeruliseks. Ukraina on proovinud holodomorit siduda kuritegeliku kommunistliku rezhiimiga, nõudes selle eest kompensatsioonid. Tunnistades selle reziimi aga kuritegelikuks, kuulutataks kuritegelikuks ja otsus, millega see poolsaar Ukraina koosseisu anti. Keeruline, kas pole? Eesti on siin samasuguse lõhkise küna ees: tunnistamaks oma piiride muutmist ebaseaduslikuks, peab Eesti automaatselt toetama Krimmi tagastamist Venemaale. Oluline on ka mõista, et kuna ukrainlastel pole Krimmi suurt asja olnud, siis võib öelda, et kui toetatakse paljuräägitud kohaliku rahva enesemääramisõigust, toetaksime me samuti Krimmi tagastamist Venemaale — nagu näha läheb see mäng juba keeruliseks. Kuna venelastel on Krimmis endiselt suured baasid, on Ukraina liitumisel liiduga tüli NATO ja Venemaa vahel sisse programeeritud ja ainuke variant oleks see, et NATO seab Ukrainale liitumise tingimuseks Krimmist loobumise.
Kõik see omakorda seab aga ohtliku pretsedendi, mis kust otsast vaadatuna tahes ei ole Eestile hea. Sõjaline konflikt NATO ja Venemaa vahel Ukrainas viib peaaegu kindlalt Eesti okupeerimiseni, sest seda on lihtne saavutada, samas NATO jaoks on tegemist pisikese maariba ohverdamisega suurema võidu nimel Musta mere ääres. Ukraina liitumine seab kindlasti pretsedendi piirküsimustes, mis tõenäoliselt ei ole Eesti jaoks soodne, põlistades meilt anastatud jupid Venemaa külge. Suure tõenäosusega NATO isegi ei soovi selliste tüliõunte liitumist nagu Gruusia ja Ukraina ning omavahelistest kokkulepetes on suuremad tegijad need juba venelaste mõjusfääri loovutanud … või veelgi tõenäolisemalt on need riigid kogu aeg nende arvates venelaste satelliitriigid olnud. See, et aeg-ajalt väikeseid pingeid tekitatakse omab aga sootuks teist eesmärki, aidates põhjendada kaitsekulutusi mõlemal poolel ning lõppkokkuvõttes on tegemist omamoodi meelelahutusliku seltskonnatantsuga. Rääkides tõsimeelselt nende liitumisest NATO-ga näitab selles kontekstis lihtsalt rääkija lapsikust.
Nüüd küsimus minult: Mida Mart Laar sellest Ukrainast tegelikult tahab? Mart Laari sõda Venemaaga on vähemalt mitme punktiga Peipsitaguse kamba kasuks hetkel jõudnud. Kõik need punktid tuleb paraku aga ühel või teisel viisil Eestil kompenseerida.
JFK ütles berliinlastele, et ta on sõõrik.
Nagu pajatab meile Eddie Izzard: http://www.youtube.com/watch?v=5mu02xUgE4k
Peamine mis tuleb endale selgeks teha ja millest üldse alustada on küsimus kas Venemaa on agressor või ei ole ja sealt ka kõik edasine. Kui Pronto arvab, et Venemaa on heanaaberlik riik keda kõik kiusavad siis võib tal ju osaliselt õigus olla. Kui ta seda ei arva, siis on ta jutt mõttetu ning tegelikult argpüksilik mulin. Mina kes ma arvan, et Venemaa ON naabrite suhtes agressiivne ja Putini Venemaa PEAB ennast juba poole euroopa potensiaalseks valitsejaks leian, et igasugune venemaast möödavaatamine, järeleandmine ja käegalöömine on ohtlik nii eestile kui tema naabritele ja üks osa eesti julgeolekupoliitikast on väikeriigina ikka ja jälle iriseda ja viriseda nagu Pronto asju lahti seletab. Lausa idiootne on näha selles meie käegavehkimises mingit usalduse kaotamist sest ega seda usaldust ei saa kaotada neile kellel suhtes seda olnudki ei ole. Paljudelt euroopa „liitlastelt“ ei oota ma tõesti mingit tuge ega muuda olukorda meile paremaks ei vaikimine ja kahjuks vist mitte ka „virisemine“ ja „vingumine“. SEE kas ühe mandunud suurriigi presidendil on eesti vastu alustatud venemapoolset agressiooni pressikonverentisl oma ajakirjanikele kergem välja vabandada või teeb ta seda venemaa suhtes pisut teravamas toonis ei ole küll mingisugune vabaduse garantii. Seda teab nii Kreml kui EL ja kui keegi üldse jaanalinnu kombel käituda saab siis olme need ainult meie ise.
Nüüd tuleks siis mul tegelikult algusesse tagasi minna ja hakata üksipulgi selgitama miks mulle Venemaast kui tõsiseltvõetavast vaenlasest mulje on jäänud aga tõesti ei usu, et see suuremale osale eestimaalastele siiani ebaselge on. Olgu ned eestimaalased pronksöö aktivstid või Mart Laarid. Kui Pronto pole veel asjale pihta saanud siis tasuks tal jälgida vene telekanaleid, dokumentaalfilme ja jalutada ringi venekeelsetel internetisaitidel. Et Pronto ei peaks seda vaid mingiks nishipoliitikaks siis riigiduuma liikmete sõnavõtud, asespiikeri väga selged ja otsesed väljendid meie ja teiste naabrite aadressil ei ole kindlasti nende meeste „isiklik“ arvamus nagu ka ei saa omaalgatuslikult tegutseda siine vene saatkond.
Pronto jaoks on vist üldse ime, et selline rahvus nagu ukrainlased eksisteerivad ja veel koguni oma riiki peavad. Selline vaade teeb ka vastuvõetamatuks Austria kui riigi ja pole neil Iirlastelgi miskit kobisemist, rääkimata Baskidest.
Ukraina on ennast vaatamata Venemaa mürgitamistele ja jõupoliitikale suutnud iseseisva riigina tõestada mis on ju tegelikult ime. Pronto päevakajaline mugandumine on seda enam veider, et kui mõni kaugema väikeriigi kodanik kelle suveräänsust konflikt ei ohusta ja kes näeb selles sasipundart mis käib talle üle jõu ja võib ohustada kaudselt tema muruniiduki elektriarvet siis eestlasele ei tohiks sellised venemaa rünnakud olla midagi mõistmatut.
Näha Gruusia sündmuseid kui fiaskot on sama mis näha natsliku saksamaa Taani ja Norra okupeerimist üritusena kus fiaskona tegutsesid mõningad üksikud taanlastest ja norrakatest vastupanuliikumise hädised grupid. Kui nüüd Proto ütleb, et aga nii see ju oligi siis olgu talle vastulauseks tõik, et maailma vähesed raske vee varud asusid sõja alguses Norras ja ainult tänu fiaskost vastupanuliikumisele ei sattunud need sakslaste käsutusse.
Lause, et eestlane peaks üle saama lähimineviku traagilistest sündmustest on hirmutav mõte ja mulle meenub kõnelus juudi rahvusest noormehega kes küsis, et kuidas eestlased suudavad taluda nii rahulikult oma rahva genotsiidi mis ei olnud ju sugugi väiksem juutide hävitamisest (tegelikult väljendas ta ennast sõndaega – kus tapeti ju rohkem eestlasi kui meid – pidades silmas rahvaarvu hävitamist protsentuaalselt). Olgu sellega kuidas on aga Pronto on unustanud või tahab unustada oma isaisade mõrvad kuna need ei lase tal vahest mugavalt sellist maailmatunneetusliku strateegiat kujundada nagu ta sooviks. See on sarnane soovunelmale kus kümme korda järjest on veeretatud musta ja nüüd peaks küll punane tulema. Sest selle kasuks räägib mingisugune tõenäosusteooria, võidulootus ja diileri naeratav näolapp.
Pronto näiline kosmopolitism võib ennast õigustada Londoni metroos aga vaevalt et tema ja ta kassid ja enamus meist seal igavesti aega sooviksid veeta. Nimetades Mart Laari antirahvuslaseks peaks Pronto kõigepealt selgitama mis on temajaoks rahvuslus. See jääb kirjatükis kõigiti lahtiseks. Natuke võib aru saada, et Laari „virisemine“ tundub Prontole ohtlik ja provakatiivne millest edasi järeldub, et Laar on tegelikult konfliktiõhutaja. Oleksin sellega nõus kui Venemaa poliitika oleks muutumises või muutunud kuid seda ta ju ei ole ja mõned kuud suhtelist vaikust on põhjustatud majandusest tingitud sisepoliitilisest kriisist. Viimati tehtud samm Tsetseenid omapead jätta on ju formaalne ja kui Türkmenistaan räägib samas venemaapoolsest ülbitsemisest siis jõuame jälle küsimuseni, et kas siis tõesti kõik venemaa naabrid peale on kamp närvihaigeid ja kompleksides segaseid kes tuleks hullumajja pista.
Võib-olla aga peaks vaatama veelgi kaugemale ja küsima kas suhteline vabadus ongi üldse seda väärt, et selle eest seista ja koguni seda oma eluga kaitsta ning siinkohal pean tunnistama, et jään vastuse võlgu. Ma ei saa nimetada Prontot konformistiks juba sel lihtsal põhjusel, et ma tõesti ei usu, et Pronto elu olnuks okupeeritud eestis suhteliselt õnnetum või õnnelikum kui praegu. Võib-olla vanaduses ja haigena kuid antud hetkel kindlasti mitte oluliselt. Hulk hüvesid lendaks muidugi juttis prügimäele ja ka internetiühenduega oleks probleeme. Hiiliva taas-okupatsiooni juures mis juba praegu aset leiab jäävad aga isegi pisnäkid arvutlauale alles. Aja möödudes ja okupatsiooni tugevnedes lisandub muidugi üht-teist ebameeldivat, mida ka Pronto viimaks märkab ja mis talle närvidele hakkab käima. Kahjuks ei saa need ebameeldivad piirangud olema sellised nagu teatud praegused tabuteemad milles me siiski kuskil kommentaariumites räusata võime ilma, et keegi meist ära kaoks või vangi läheks.
Emale üht lõigu jutustusest „Mustamäe“ lugedes kirjutan, et tegelikult olid kuuekümmnendate kesk ja seitsmekümmnendate algus eesti rahvale kõige õnnelikum aeg üle-üldse pärast müütilist kuldset Rootsi aega ja emal tuli sellega nõustuda. Ei olnud meil karta sõda venemaaga, ei saadetud meid enam Siberisse (kui sa just väga ei kippunud), ei olnud inimestel laenukoormaid, puudus karjuv ebavõrdsus, teatud piirini oli sul koguni sõnavabadus ja kui valulävi oligi madalam siis võisid isegi pool-avalikult riiki kiruda. Ilma, et sellega kaasnenuks muud kui vestlus Pagari tänaval ja karjääriredeli katkemine. Ainult, et see aeg ei saanud niimoodi kesta ja jätkuda. Nimelt siis oleks pidanud ette nägema ja alustama võitlust üldise venestamispoliitika vastu, ette nägema saabuvat viletsust ja kõikvõimaliku sotsiaalset allakäiku. Viimaks jõuan aga sellelni mis siis üldse valesti oli. Ja kandikule jääb lõpuks ainult üks ja see on maailma, elu ja loodusseaduste valesti tõlgendamine ja selle inimliku väärtõlgenduse kramplik kaitsmine mis positiivses võtmes tahtis ju kõigest võrdsust. Tundub vist veider, et Mait Vaik ei jõudnudki eetika või Jumalani. Aga kahjuks tuleb teil pettuda – nimelt ei seisa need loodusseadused kuidagi iseseisvalt ja väljaspool Jumalikku maailmakorda. Millegipärast on aga Jumaliku maailmakorra osa ka rahvused ja keeled ja erinevad kultuurid ja ka usundid kuigi lõpuks on õige seegi, et ei ole olemas usuteaduste vaid usuteaduse instituut.
Ka seitsmekümmnendatel tuli unustada hea elu nimel väikerahva traagika ja stalinismi koledused ja siin paned sa Pronto täiega puusse sest peamiselt tänu sellele, et leidus inimesi kes seda meeles pidasid oleme me tänases hetkes ja iseseisvad ja mitte kuidagi teisiti. Muidu piisanuks ka lihtsalt kapitaismi röövelikust võidukäigust NLiidu raames nii nagu see venemaal ka aset leidis. Tänu aga rahvusele ja rahvuse mälule mis seob meid eestlasi üheks perekonnaks, olgu või tahtmatult või koguni vastutahtmist ei „õnnestunud“ meil kapitalism sedavõrd jõhkral kujul nagu suurel kodumaal kus rahvuse teema kui selline alles viimastel aastatel jälle aktuaalseks on saanud. Mis, kurb küll on poogitud shovinistliku oksa külge.
Kuna olen juba niigi teemast kõrvale kaldunud siis ei tahaks siinkohal hakata lisaks kiruma euroopa liidus peadtõstvat kosmoplitismi mida võivad endale lubada suurrahvad ja suurriigid kus keele ja kultuuri hääbumisest ei saa veel juttugi olla, kus aga väiksemad rahvusrühmad seisavad muideks märksa agressiivsemalt või vähemalt sama agresiivselt oma keele ja kultuuri eest kui eestlased. Näiteks flaamid, saamid jne. Ei saa olla ka midagi abhaaslaste või osseetde iseseissvuspüüdluste vastu kui need püüdlused oleksid iseseisvad ja kõrvalise abita mille käigus rahvuslased asendatakse venemaa julgeolekuametnikega ja kus mõlemal rahvusel ei jää viimaks muud üle kui olla julgeolekukaalutlustel venemaa „sõbrad“. Seda võiks võrrelda Belgiaga kus Sakslased mingitel põhjustel asuks toetama Belgia flaame, et tekitada relvakonflikt
Prontot häirib minumeelest see, et konflikt venemaaga kas tuleb või ei tule ja see ei sõltu Pronto arust ei Mart Laarist, temast endast ega üldse mittemillestki. Juhul kui see aga aset leiab siis oleks hea siiski süüdlane juba avarakult üles otsida et mitte olla eetliselt ja vaimselt „tühjade kätega“ nagu paljud kommunistid ennast 90nendate alguses tundsid. See annab võimaluse öelda endale ja ka teistele (juhul kui see kedagi siis enam huvitab), et ma ju kirjutasin (ühesõnaga olin alktiivne) ja ütlesin teile, et jätku laarisugused oma vigisemine. Et juhul kui mingi jama peaks juhtuma siis pole ma enda ees moraalselt süüdi. Mis aga Prontot minumeelest üldse kirjutama ajendas oli sotsiaalne närv, et asjad ei liigu siiski päris nii nagu ta jaanalinnu kombel näha tahaks (tähendab – ei tahaks). Ja vigisejad ei lase tal rahulikult sellest mööda vaadata. Ja kuna ta juba poliitikast huvitus ja huvitub siis tuleks teha enda tarvis mingi otsus mida hiljem kahetsema ei peaks aga mis ei oleks liialt vaevanõudev ja mille juures ei peaks astuma ei siiapoole ega sinnapoole või siiski astudes sinnapoole.
Meenutab see Pronto seisukoht aga kangesti lõiku jutustusest „Jaam“ kus pärast katastroofi ei süüdistata mitte tuumajaama pooldajad vaid ikka jaama vastased sest tänu neile tuli ehitatada monstrum väiksem kui algselt plaaniti ja selle käigus jäeti ära ka mõned turvasüsteemid. Jääbki õhku küsimus keda siis ikkagi süüdistada – kas neid jaamale koheselt „ei“ ütlesid või enamust jaama pooldajatest.
Näite tooksin elust enesest kus me leidsime sõbraga ennast pärast südaöödl Pärnu linnast, 100 krooni taskus (õnneks oli see minu taskus) ja kus oli võimalus hommikuni seda sajast kolme õllega kuskil baaris lonkshaaval tinistada, kus aga otsustasin kiiresti kasiino kasuks millele järgnes ÕNNEKS natuke lõbusam ja rikkaliku ninaesisega öö.
Seega ikkagi ÕNNEKS sest kui läinuks teisiti siis ei oleks seda PA iginat ja virinat jõudnud ära kuulata ja seda tuletataks mulle vist tänaseni meelde. Nii, et selles osas on Prontol õiguski. Kui neid asju ruleti seisukohast vaadata. Kui neid nii vaadata siis toon veel ühe näite: Kaheksakümmnendate lõpus ühel Muinsuskaitse üritusel tõusid avatud kõnetooli järjepanu inimesed (võib-olla provakaatorid kuigi ma ei usu, et kõik) kelle hüsteeriline sõnum kokkutulnutele oli paganama ühene: „Aga mis siis saab kui tankid sisse tulevad, kas te üldse teate millega te SIIN tegeleta ja millega riskite – tahate tanke tänavale“. Trivimi Velliste vastas neile viimaks rahulikult, et aga kallis rahvas, tankid on meil ju nagunii juba sees ja kas nad on tänaval või kasarmus on siis sellel nii suurt vahet. Veidral kombel hakkas viimaseni pinges saal sellepeale kergendatult naerma.
Ma ei tea kuidas keegi suhtub pronkssõdurisse, mina teda kindlasti lammutama ei oleks hakanud kuid on siiani tuhandeid eestimaalasi kes kiidavad selle heaks vaid seetõttu, et kõik lõppes ju suhteliselt „õnnelikult“. Inimesi kellel oleks aga tuhat süüdistust huulil kui läinuks teisiti. Siis oleks meil terve armee „loogikuid“ kelle jaoks oli asi kohe „selgemast-selgem“ nagu neile nüüd on selge, et see kuju tuli igal juhul ära viia.
Küsimus kas Venemaa okupeerib meid taas ja mil viisil jääbki minupoolt vastuseta aga vastuseta jääb ta ka siis kui Laar vait oleks. Juhul kui Pronto on veendunud, et venemaa poolt mingit ohtu ei ole siis poleks tal ju üldse mõtet Laari antirahvuslaseks sõimata, sellisel juhul võiks ta pigem mingit skinni kiruda või kedagi kes seda rohkem vääriks ja kes on märksa radikaalsem kui Mart. Kui tal seda veendumust ei ole siis ta järelikult lihtsalt põnnab. Ongi kogu lugu
PS. Pronssõduri kalmistule viimisel on siiski üks väga positiivne külg – hiiliv okupatsioon on avalikuks saanud, järelikult pole ta enam hiiliv. Ja mõlemad pooled peavad teineteist nüüd nägema, ilma roosade prillideta.
Kui sulle see kommentaar ei meeldi siis võid selle vabalt ära kustudada, ma ei hakanud seda kohe enda blogi üles panema aga kavatsen seda hiljem teha kui sulle sobib. Sõpru hoitakse 😀
Väga huvitav kanne, aga kuidas see täpselt minu jutuga seondub? Mul on tunne, et sa oled kiskunud minu jutu kontekstist välja mingi suvalise kõvaldetaili ning ehitanud selle peale üles hulga absoluutselt meelevaldseid üldistusi ning järeldusi (a la tikku pole — seega pederast).
Soovituslik oleks vastunoote kirjutades viidata millisel lausel üks või teine väide baseerub, sest praegusel hetkel tundub, et mulle on sõnu suhu pandud, mis mitte ainult ei ole lambist võetud, vaid on kohati täpselt vastupidised minu väidetele.
Ok, teeme siis tsitaatidega
[Oluline on see, et toetades küsitavaid väärtusi kulutas Eesti ära suure hulga sellest kurikuulsast usalduskrediidist. Kõrvaltsesjatele võis see asi tunduda enam kui kummastavana — väike riik viibutab kahe suure (EL ja NATO) egiidi all oma suure idanaabri poole rusikat, lubades, et kohe tuleb suur vend ja annab talle peksa. Retoorika, mida selleks kasutati annab samal ajal kõigile mõista, et Venemaasse suhtutakse kui sellesse riiki, mis lõpetas eksistentsi 20 aastat tagasi. Võimalik, et Moskva ei olegi nii palju muutunud, aga on ka võimalik, et on ja MEIE ei ole muutunud. ]
Venemaa on kindlasti muutunud, ta on lääne-euroopale aktarktiivsem kuid ideeliselt agressiivsem ja shovinistlikum kui kunagi varem. Lääs tahab venemaas iga hinna eest näha talutavat partnerit, sellepärast ka kõikvõimalikud mööndused. Siin on küsimus energias, tooraines ja turus, ühesõnaga mugavas ja kasulikus äris. Selline möödavaatamine leidis aset ka II Maailmasõja eelõhtul kus saksamaa võidurelvastumist lihtsalt ei tahetud näha ega tehtud sõja ärahoidmiseks peale mõne haleda kokkuleppe midagi, isegi mitte enesekaitseks. “Tatarlaste kõrb” kirjeldab seda olukorda imetabaselt.
Nagu ma kirjutasin siis tasuks jälgida vene telekanaleid, dokumentaalfilme ja venekeelseid internetisaite. Ka poliitikute sõnavõtud on otseselt ähvardavad ja sõjakad ja Gruusia ei tikkunud kindlasti venemaale kallale vaid venelaste operatsioon kestis seal juba aastaid või koguni aastakümneid.
[Gruusiaga oli selline asi, et kui enamus riike oli Gruusiast juba distantseerunud, jätkas Eesti veel rusikatega vehkimist. Ilvese sõnavõtt (“ma olen grusiin”) oli küünis tikkudega mängimine päris mitmes plaanis. Esiteks oli EL selleks hetkeks juba järelemõtlemisaja võtnud.
Nimelt meie (ida-euroopa) rusikagavehkimine sai viimaks ka ülejäänud niikaugele, et asuti ennast vastutahtmist liigutama. Sõda vähemalt peatati. Tegelikult oli see suur tegu milles me kindlasti ka ennast “süüdistada” tohime. Lääne-Euroopa distantseerumine oli ja on aga tõeliselt hale. Juhul key sa leiad, et Gruusia ise oli agressori osas siis pole meil mõtet üldse vaielda. Sellega ma ju oma eelmist kommentaari alustasin – key sulle tundub, et venemaa seda aastaid ja aastaid ei provatseerinud ja planeerinud siis… Miks sa püüad samastuda vaikiva euroopa esindajatega ja neid “kaitsed” või koguni õigeks mõistad. Kirjutasin, et need on riigid kelle suhtes nagunii usaldus puudub.
Ukrainaga on tegelikult asi suurusjärkudes karmim kui Gruusiaga. Mägedes toimunud fiasko ei läinud tegelikult kellelegi korda, Ukrainaga on lood aga teised. Ukraina ja Valgevene on oma olemuselt puhverriigid läänemaailma ja Venemaa vahel, kuulumata hetkel otseselt kumbagi leeri (jah, isegi venemeelne Valgevene). Ukraina on oma olemuselt samas ebastabiilne riik, kuna selle lääne- ja idameelsus on enam vähem pooleks jagunenud ning see läänemeelsus on paljuski tingitud selles, et seda on aastakümneid idealiseeritud ning selles pole jõutud pettuda. Lükates NATO ja Venemaa piirid lõunas kokku, minetab kohemaid üks teine ala kus kahe suure piirid kokku puutuvad, suure osa oma olulisusest. Jutt käib antud juhul siis Baltimaadest. Mäletate, Eesti kaitsmise kava on NATO jaoks parimal juhul ebaselge? Kui Ukraina peaks NATO-ga liituma, siis minetab see sellegi olulisuse härrade silmis. Kui peab valima, kumba ohverdada, siis ilmselt valikut ei ole raske teha]
Oluline on siin siiski näha Ukraina enda soovi NATO-ga liitumaks mitte seda kas Venemaale see meeldib või ei meeldi. Kindlasti teab Ukraina valitsus märksa paremini milliseid ohte see liitumine endas kätkeb kuid soovib seda isegi vaatamata sellele. Minumeelest on põhjus selge – NATO liikmena loodab Ukraina säilitada suveräänsuse mis nii raskelt kätte tuli ja mida venemaa poolt päevast päeva rünnatakse ja seda hetkest peale kui Ukraina vene mõju alt pääses. Siis ei rääkinud NATOst veel keegi, järelikult on edasine andnud selleks mõjuvat põhjust. Ukrainlaste jaoks on küsimus rahva moraalis ja vaimsuses kui ka näitamaks venelaste, et neil tuleb siiski loobuda. Antud hetkel käib venemaa poolne pressing täies ulatuses. Selleks et muuta Ukrainat ebastabiilseks, nõrgaks ja väheusaldusväärseks riigiks. Selle vastu Laar häält tõstiski.
Pronto, sinu arutelu on siin umbes selline, et kui nüüd naabrid aeda koera võtavad siis tulevad ju vargad meie hoovi luusima. Ma ei ütle, et see hirm oleks läbinisti vale kuid esiteks luusivad nad siin juba nagunii ja Ukraina liitumine NATOga ainult tugevdaks ühiseid positsioone. Igasuguse sõjalise konflikti puhkedes millise NATO riigiga tahes oleksid venelased baltikumis otsemaid kohal, selles ma ei kahtle. Tunneksin ennast märksa paremini teades, et Ukraina ei jää selles sõjas erapooletuks või koguni venemaa vasallriigiks.
[Kas meil on vaja näidata ennast väikese kiusliku rahvana, kes ei saa üle oma ajaloo taagast ja olla piisavalt suur, et tuleviku vaadata?]
Sellest kirjutasin ma küll päris selgelt ja arusaadavalt. Millest üle saada! Ma näen, et igasugune unustamine või tahtlik unustamine on kohati lausa eesti poliitika osa mis teeb murelikuks. Küüditamisest ei tea tänapäeva keskmine keskkooliõpilane suurt rohkem kui on kuulnud kohanimest Siber kuhu venelased käskisid meil rongiga sõita. Kõige halvem eestlus mis üldse olla saab on see venelasi vihkav idiootne inerts mille ainsaks andestatavaks põhjuseks võiks olla mingi kosmoses hõljuv metafüüsiline sisetunne, et tibladesse peab suhtuma teisti kui soomlastesse.
Lääne-Euroopa teab aga sellest ajaloost veelgi vähem ja nimelt on vaja seda teadvustada, isegi juhul kui see muutub kellegi jaoks tüütuks või tülikaks.
Kui keegi üldse võiks oma ajaloo taaga ette võtta siis on see venemaa ja vene rahvus sest kuni seda ei juhtu siis pole neil ka tulevikule mõtet loota ja seda näeb juba reaalajas nende olevikku vaadates. Meil Pronto sinuga mingit taaka ei ole. Selles suhtes oleme õnnelik rahvus. Ei ole me kelletki midagi tahtnud, kellelegi kallale tunginud, kedagi tapma läinud. Ja elame omal maal ja vähemalt siiani ka oma riigis.
Kõige rohkem hirmutab mind aga millise enesestmõistetavusega poliitikud ja ka sa ise näed poliitikat majandustegevusena, õigemini selle ühe haruna. Veel 90nendatel see maailmas nii ei olnud, majandus oli poliitikaharu, isegi sõna majanduspoliitika kinnitab seda. Nüüd võiks võtta kasutusele siis poliitikamajandamine. Ma ei ütle, et see oleks sinu probleeem, see on üleüldine ja nii leplikult omaks võetud. Me ei ole ju teab mis miljardnärid või töösturid, et elu sellisena vaadata ja mingeid tegevusi mis on eetiliselt küll vastunäidustatud lepitada eneses rahumeeli sõnaga “majandus”.