Tänapäeval, kus kõikidel on internet ja arvuti ning igaüks võib oma arvamusta avaldada, leiavad osa inimestest, et selle avaldamine pole isegi mitte privileeg, vaid suisa kohustus. Rääkimata võimalusest omale poliitilist profiiti lõigata, materdades valimatult kõiki, kes parajasti põlu all on. Odav populaarsus, kuid kui pehme tool tagumiku all, siis keda see huvitab, mis vahenditega see kätte tuli. Marko Mihkelson on üks nendest, kes tuima järjepidevusega üritab ajakirjanduses jalajälgi teha. Mis parata, valimised on ukse ees ja populaarseid teemasi peab lüpsma.
Ma ei hakka siinkohas rääkima kõigest sellest, mida praegused erakonnad on korda saatnud, alates meeleavalduste korraldamisest enda toetuseks Riigikogus ja muust sellisest, vaid täielikust analüüsivõime puudumisest ning olematust silmaringist. Vaatame nüüd kahte toredat peaaegu järjestikust kannet mehe peldikuseinalt:
“Venemaa valmistub Gruusiat okupeerima”
ja
“Lääneriikide surve andis esimese tulemuse”
Esimene jälgib peaaegu üks ühele Venemaa enda retoorikat, mis kujutab ette endas hirmu külvamist elanikkonnas, rõhutades sealjuures, et kui vastu võtta “õigeid” otsuseid, siis läheb kõik palju paremini ning kõik “valed” avaldused on tingitud rumalusest või vähemalt kuritahtlikkusest (näiteks üks teine viide Vähile, kes väidetavalt on “kallutatud” ja “eestivaenulik”, kuna tema ärid on seotud Venemaaga). Eriti kahepalgeline on muidugi Mihkelsoni poolne enda avalduste sidumine Venemaaga — genotsiid on OK, kuna Venemaa teeb ju ka nii (õigustades Gruusia poolset rünnakut Lõuna-Osseetia pealinnale Gradidega, mis on võrreldav vaippommitamisega lennukilt). Mis pagana eeskuju Mihelsonine Venemaa on, et tolle riigi jalajälgedes tuleb käia? Äkki on okei ka keemiarelva kasutamine, kuna Saddam tegi ju samamoodi või tuumapommitamine, kuna USA pommitas ka Jaapani? Vähi enda isiku koha pealt ma kommenteerima ei hakkaks, kuid tema avaldus on täiesti mõistlik.
Teine avaldus on aga eriliselt tragikoomiline. Kui ma omalt poolt pakkusin välja, et Venemaa ajab Gruusia Osseetiast välja ning Gruusiat ennast ei proovigi vallutada, siis samal ajal raputas MM omale tuhka pähe ja rääkis okupatsioonist ning täielikust annekteerimisest. Venemaa huvides oli lihtsalt Gruusi toitumis(gaasi)ahelast väljalülitamine ning oma jõu, meelekindluse ja võimekuse maailmale demonstreerimine. Nüüd, kus kõik läkski nii nagu ma ütlesin, räägib tema “võidust” ja lääneriikide mõjust. Loomulikult viis Venemaa läbi mõned trahvilöögid Gruusia vastu, nõrgendades viimase ründevõimet. Mäletate, Iraagis kehtestati omal ajal suisa lennukeelutsoon, kus suurem lind kah puulatvadest kõrgemale ei julgenud tõusta. Kas tänapäeval on poliitikuks saamisel taoline lapsemeelsus kohustuslik või tuleb see lihtsalt kasuks?
Muide, soovitan ta blogi lugeda — see on väga õpetlik ning annab üsna hea ülevaate sellest, kuidas lihtne inimene on suure asja kallale lastud. Päris tore on lugeda tema jõuetut rusikatega vehkimist Moskva aadressil, teades, et keegi Tallinnast kaugemal isegi ei märka teda. Isegi Evelyn Sepa idee saata Gruusiasse Eesti rahuvalvajad on selgelt konkreetsem ning julgem, kui selle mehe sõnavulin. (Jah, ma toetan kohukese seisukohta, kas pole üllatav?)
Ma ei arva, et sinu oksendus blogiruumis oleks adekvaatsem või objektiivsem, kui seda on Mihkelsoni blogi.
keegi on su blogi hijackinud? 🙂
selle jutu järgi tundub mulle nagu autor oleks mingi nälgiv neeger Aafrikas kärbes silmas.
oih.. eksisin.. tegu on hoopis keskerakondlasega.
Mõnes mõttes on sul õigus, kuid erinevalt Mihkelsonist ei ole mina Riigikogu liige. Erinevalt temast ei pea ma ka ennast Vene teema spetsialistiks. Tänu sellele kui mina eksin, siis jääb see kõik minu südametunnistusele ja sellega asi piirdubki. Kui Mihkelson eksib, siis jääb narri olukord ja kannatab kogu riik — vaatamata sellele, et ta on mu erakonnakaaslane. Enamgi veel, ma leian, et erakonnakaaslasena on mu kohustus näidata, et IRL-i sees on säilinud võime neutraalselt mõtelda, erapooletult olukorda vaagida ning lähtuda muudest teguritest kui paanikaõhutamine ning populism.
Tänaseks päevaks on selge, et olukord lahenes sootuks teisiti kui prognoosis meie valitsus. MINA ei ole selles süüdi. Tänane Ansipi sõnavõtt, kus ta lõpuks ometi tunnistas, et Euroopa Liit pole sugugi patust puhas on selle näide; kuna Eesti on EL-i liige, siis sellega raputati tuhka pähe ka endale. Tuletagem meelde, et sellise analüüsivõimega mehed panevad kokku Eesti riigieelarvet, otsustavad kaitse ning majandusküsimusi, loovad ja muudavad seaduseid. Selles ametis ei ole ruumi soovunelmatele ning kõhutunnetele, selle ametis on vaja raudset närvi, suutmatust kohtuniku tasemel erapooletuks jääda ning seista AINULT Eesti huvide eest.