Alles see oli kui Mikko oma rinna kummi ajas ja Brüsselist kilkas, et Eestile oleks sookvoote vaja (milleks ta pidas sobilikuks 33%, kuigi Eestis juba on hetkel juhtidest 38% naised). Põhimõtteliselt oli tema seisukoht selline, et andis Jumal piimanäärmed, annab ka mõistuse ja ameti. Nüüd kus talle anti võimalus oma seisukohti televisioonis esitada, lõi ta kohemaid põnnama:
Mikko ise asja ei kommenteeri. „Jumal!” ahhetab ta. Naerab. „Jumal, minu asi on… Okei, ma ei kommenteeri..,” puterdab ta telefonitorusse. Vastuseks küsimusele, kas ta loobus saates osalemast hirmust Gräzini ees või argumentide puudusest, kõlab närviline naer ja „ma ei kommenteeri, aitäh”.
Kas meil ikka on vaja temasuguseid “juhte”, kes ei ole võimalised oma sisukohtade eest seisma ja otsuseid tegema ja kes oma koha on saanud ainult selle tõttu, et mingi kvoot või viisaastakuplaan on vaja kusagil täita? Eestlased ei ole meestel ja naistel kunagi eriti vahet teinud (isegi meie keeles puuduvad vasted nais- ja meessoost asesõnadele (he ja she)), mis otseselt kajastub ka selles 38%-s. Mulle tundub, et Mikko soovib sellega lihtsalt garanteerida omale pikas persepktiivis sooja kohta kusagilt Brüsselis või Riigikogus.
Jah, tõsi, eestlased ei ole meestel ja naistel kunagi eriti vahet teinud. Siiamaanigi on tänaval raske eristada kes on poiss kes on tüdruk. Aga ega sellest midagi ei ole ka, mõlemad sobivad võrdselt hästi.