Kui Ameerikas küsida, et mis on esimene asi, mis sõnaga “roheline” pähe kargab, siis tavaliselt on selleks dollar, mida hellitavalt ka greenbackiks kutsutakse. Viimase aja jutte kuulates tundub, et meie Roheliste erakond on oma nime samuti dollaritelt võtnud, sest keskkonnasäästlikuse koha pealt on tegemist täiesti tühja tünniga.
Tänase päeva imekspandavaim avaldus Strandbergilt on pärit Anto Raukase ülevaatele tuumaenergeetika kohta. Raukase ettepanekuteks on arendada välja tuulegeneraatorite võrk, panna rõhku biokütusele, lõpetada põlevkivienergia kasutamine ning puhverenergiaallikana ehitada suhteliselt väike tuumageneraator kuhugi Tallinna külje alla. Strandberg seevast köhib välja kohutavalt kombel labast silmakirjaliku demagoogiat, mida kirjaoskajal inimesel on suisa vastik lugeda.
Elektrienergia on midagi, mida inimesed võtavad kui loomuliku asja. Asi tuleb juhtme seest ning selle eest tuleb midagi maksta, aga see summa ei ole väga suur — eriti kui elamine on pisike. Keegi ei oska sellest eriti lugu pidada seniajani kuni seda ühel heal päeval juhuslikult pole. Minul juhtus selline asi — elekter läks mõned kuud tagasi kaheks ööpäevaks ära. Külmkapp sulas ülesse, internetti polnud, televiisorit vaadata ei saanud ja ainuke variant oli lugeda raamatut küünlavalgel. Õnneks toimus kõik see siis kui ilmad olid veel suhteliselt soojad, sest ma ka kütan osaliselt elektriga. Kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Energiatarbimine kasvab praeguseks ajal eksponentsiaalselt — kujutage näiteks ette olukorda, kus elektriautod muutuvad valdavaks transpordivahendiks? Iseenesest ei mingit fossiilsete kütuste põletamist linna piirides oleks justkui väga roheline ja puha, aga samas kujutage ette kuidas kasvab elektritarbimine? Elektroonilised vidinad imbuvad kõjale meie elus — ka need vajavad voolu. Samuti vajab voolu meie kestev heaolu, soojus, valgus ja muu selline. Aeg, mil me kõik olime rahul 25 ruudustes korterites elamisega hakkab samuti läbi saama. Suuremad korterid vajavad aga seda kõike ikka rohkem ja rohkem.
Kogu selle värgi juures on pehmelt öeldes vastutustundetu rääkida suurtes energiafarmidest, mida kogu rannik on täis ehitatud. Mäletate, mis kisa siis lahti läks kui mingi rikkur oma maja kuhugi veepiiri lähedusse soovis ehitada? Nüüd kujutage ette kui kogu rand ehitataks selliseid tiivikmonstrumeid täis. Peaaegu kõikides kohtades, kus mingi asustatud punkt on praeguse farmi juures, on juba praegult hirmsaks kisaks läinud selle ümber, sest suured tiivikud mitte ainult ei näe üsna jäledad välja, vaid teevad ka korraliku müra. Lisaks on ju loomulik, et inimesi nende alla tatsama ei lasta, kasvõi puht julgeolekukaalutlustel.
Lisaks on tiivikutega see probleem, et nende jaoks tuleb ehitada spetsiaalne jaotusvõrk, sest enam ei saa tsentraalselt juhtida ja kontrollida erinevaid allikaid. Vaja on erinevaid puhvreid ning erilisi alajaamasi. Mida rohkem neid tekib, seda keerukamaks muutub võrk ja seda raskemaks läheb selle haldamine. Pealegi on Eesti suhteliselt väike riik. Mis saab siis kui meid näiteks tabab keset talve kahenädalane tuuleikaldus? Tänu sellele tundub Raukase idee ehitada spetsiaalne tuumareaktoriga kompenseerimisjaam ainuvõimaliku lahendusena nõnda suure tuulegeneraatoriosakaaluga energiasüsteemis nagu Strandberg seda sooviks. See on selles mõttes naljakas, et mõlemad mehed tahavad suurt tuuleenergia osakaalu, ainult üks võtab seda realistina teine kas ei saa aru, mis toimub või ei pea eriti tõsiseltvõetavaks selle plaani läbiminekut (oma eluajal).
Tegelikult kipun ma kalduma just viimase variandi kasuks, sest nii lühinägelik ja rumal inimene, kes omal ajal ajal üsna kavala skeemiga rublamüügiga hea dollari kokku veeretas, ju olla ei saa. Pigem on asi praegult selles, et tuulegeneraatorid on hea raha, kuna neid doteeritakse ja roheline energia on kallim kah. Peaaegu kõikide farmide taga on üks või teine kahtlasevõitu taustaga ärimees näiliselt ükskõikse näoga vilet laskmas. Ning Roheline erakond vajab samuti neid toredaid greenbacke enda rahastamiseks.
Kuid vaatame korra Strandbergi sõnavõttu:
1970 aastatel tehtud otsuste alusel lõhustuvate tuumade energeetikas kasutatakse reeglina tehnoloogiat, mis toodab lisaks energiale ka materjali ka tuumapommide jaoks.
Mis 1970? Mis otsused? Mis tuumapomm? See on absurdse tondi maalimine. Demagoogias eksisteerib selline tore võte, mille nimi on valefaktide kasutamine. Näiteks kui keegi reklaamib oma puuvilju kolesteroolivabadena, siis on see tegelikult absurdne väide, kuna kolesterooli eksisteerib ainult loomsetes produktides. Tuumajaamu kasutab hetkel kokku 31 riiki, millest vaid mõned omavad tuumarelva või ambitsioone seda luua. Ei ole suuremat aatompommivastast riiki kui Jaapan, mis ometigi toodab 90% oma energiast just tuumageneraatorites.
Siiani pole tehnoloogilise kasutuse küpseks arendatud alakriitilisi reaktoreid, millised suudaksid neutronitevoos “põletada” ka näiteks tuumajäätmeid ja pommidestki järele jäänud plutooniumigi.
MOX reaktorid on olnud kasutusel juba terve igaviku — näiteks Euroopas on neid kasutusel ca 30 tükki ning lisaks on antud luba 20 generaatori ümber ehitamiseks sellele tehnoloogiale. Muide alakriitiliste reaktoritega tegeletakse praegult, kuid hetkel ei ole need a) majanduslikult ära tasuvad ning b) need on juba oma kontseptsioonilt ohtlikumad kui traditsiooniline tuumareaktor, mis töötab piimhappebakteri põhimõttel — kui vabaneva energiahulk ületab teatava piiri, siis kahaneb neutronivoog ning vabaneva energia hulk väheneb — kusjuures see ei vaja ei inimese, ega masina poolset sekkumist.
Reeglina kasutavad tuumaenergiatehnoloogiaid riigid, millistel on väga head julgeoleku ja kaitsesüsteemid ning kõrge tehnilise kultuuri tase. Meid turvavad veel järgmise paarikümne aasta jooksul NATO lennukid ja eks meie liikluskultuurgi peegelda teatud määral meie tehnilise kultuuri taset.
Siin suudetakse nalja visata korraga lausa kahel teema. Esimese tõestuseks vaadake tuumaenergiat kasutavate riikide nimekirja, mis ma enne linkisin. Teise poole peal peame tegema jälle viite algaja demagoogi käsiraamatule, milleks on seekord topiseprintsiip. Topiseprintsiip töötab põhimõttel, et kui sul ei õnnestu rünnata mingit seisukohta, siis tasub tõmmata paralleel mingi teise (lihtsamini rünnatavale) seisukohale ning rünnates seda, rünnata ka esimest. Näiteks võib väita, et taimetoitlased on tõelised tõprad, kuna ka Hitler oli taimetoitlane. Võrrelda tuumajaama liikluskultuuriga on täpselt sama tark tegu,
ma võiksin siin veed edasi lasta, aga ei viits. sest lisaks on meil mängus tavaline poliitiline bullshit bingo, kus üritatakse tarkade sõnadega lolli juttu ajada. Mis meil siin on? “Tuumaenergeetilise seadme energiatihedus”, “kallutatud allikad” või, kuulake nüüd sajandi lauset:
Raukase hinnang, et tuumaenergia on iseenesest ohutu on meelevaldne, sest mida suuremaks muutub süsteemi energiatihedus, seda suuremaks muutub ka tõenäosus, et see energia võib enamjaolt muutuda entroopiaks.
Strandbergi ja veel mõne juhtiva “rohelise” möga on minus tekitanud juba mõnda aega vastumeelsust, muidu oleks nad äkki isegi mu hääle saanud…
Aga eks ta ole, nagu varemgi RP-ga juhtus – tahtsivad head erakonda, aga välja tuli, nagu tavaliselt, hoopis “ärikond”.
muide wtf sellega on, et:
Your comment did not contain a Session-Hash. Comments can only be made on this blog when having cookies enabled!
Your comment could not be added because comments for this entry have either been disabled, you entered invalid data, or your comment was caught by anti-spam measurements.
Ma ausalt öeldes ei tea. Kui pärast seda teadet uuesti salvestada proovid (midagi muutmata), siis salvestamine õnnestub. Ma mingil hetkel uuendan tarkvara, siis hakkan seda asja täpsemalt uurima. Ma ise saan ka vahel harva sellise teate.
Äkki tuleks ehitada hoopis midagi sellist
http://en.wikipedia.org/wiki/Energy_amplifier
Seal ka lingid kus kirjeldatakse süteemi täpsemalt
Ma olen seda EA-d rohelistele reklaaminud juba üle aasta, ei huvita see eriti kedagi. Tundub, et see rahvas ei saa päris hästi aru, milline katastroof oleks üks -30ne veebruar ilma piisava elektrienergiata… Või õigemini – arvatakse küüniliselt, et inimene ongi üks parasiit selle planeedi pinnal, kelle populatsiooni kiire vähenemine oleks igati tervitatav perspektiiv.
EU Observer kirjutas hiljuti, et Soome, Norra ja Rootsi moodustasid konsortsiumi sellise kiirendiga tooriumireaktori arendamiseks, selle taga on arvatavasti prof Lillestol’i (CERN-is Rubbia kolleeg ja Bergeni ülikooli füüsikaõpetaja, http://web.ift.uib.no/~lillestol/Energy_Web/Energy_and_Thorium.html) väsimatu selgitustöö. Eesti võiks ka konsortsiumis osaleda, kasvõi näiteks ülijuhtivate õõsresonaatorite ja lainejuhtide tööstusliku seeriatootmise arendamisega (neid tehakse nioobiumist, see meil ju peaaegu kodumaine tooraine).
Õigupoolest oleks nädal aega elektrienergiata katastroof ka suvel — peatuks suur osa ühistranspordist: trammid, trollid, elektrirongid, foorid ja tänavavalgustus ei töötaks, ei töötaks ükski arvuti, mobiilsidevõrk ega ka tavaline võrk, lakkaks igasugune tootmine ning pangandus.
Inimestel poleks raha, inimestel poleks tööd, inimestel poleks süüa. Umbes nädalast ajast piisab, et inimesed oleks tagasi kiviajas. Osadel firmadel, ma tean, on omad generaatorid sellise avariiolukorra jaoks, kuid enamustel pole selline võimalus, et vool kaob isegi pähe tulnud. Tõenäoliselt algab kogu üritus siiski brownoutidega, mis on piisavaks hoiatussignaaliks ka kõige hooletumale energeetikule ning sunnib sisse viima mingi jaotuskava ning kokkuhoiurežiimi ja päris nii katastroofiliseks asi ei muutu. Näiteks Gruusias kuidagi saadakse hakkama. Praegult on see võimalik, kuna on midagi ümber jagada, kuid mis saab siis kui (näiteks) tuuleenergia osakaal liiga suureks läheb? Lätlased juba praegult impordivad meie käest energiat ning Soomel on kogu aeg endalgi raskusi olnud oma energiaga varustamisel. Kelle käest me siis energiat nurume? Venemaalt? Äkki viskaks seebi siis juba ise maha?
Marek Strandberg on kindlasti dollariroheline.
Väljavõte Äripäevast:
” ….Kaup koos, hakkasid rublade müügist saadud dollarid laekuma Kivimäe ja Strandbergi Soome firma Maag Oy Eesti kontodele Hansapangas ja Ühispangas – nelja kuuga ühtekokku 9,7 miljonit dollarit. Sellest 1,9 miljonit kanti üle Eesti riigile, ülejäänud 7,8 miljoni dollari saatus on siiani teadmata. Valdavalt võeti see välja sularahas, väiksem osa rahast rändas aga USA pankadesse.
Riigikontroll, politsei ja prokuratuur üritasid küll asja uurida, kuid edutult. Miskipärast tunti huvi vaid Maag Oy Soome kontode ja selle Eesti sõsara ASi Maag Eesti kontode vastu. Kellelgi ei tulnud aga pähe kontrollida ka Maag Oy kontosid Tallinnas. Kriminaalasi jõudis küll kohtusse, ent kõik süüalused – Pruuli, Kivimägi ja Strandberg – pääsesid puhtalt. Pididki pääsema, sest neid ei süüdistatud mitte Eesti riigi raha kõrvalepanekus, vaid hoopis valuutatehingute korra rikkumises.
Kivimägi ja Strandberg said vastutasuks Rahva Hääle. Lõviosa dollaritest läks neist mööda, nagu nende hilisem äriline teekond on kinnitanud. Seega saab olla kadunud dollarite võtmefiguur vaid üks mees – Tiit Pruuli, kel on aga ammuste sündmuste kohta vaid üks vastus: “Ma ei mäleta.””
allikas: http://www.aripaev.ee/3309/uud_uudidx_330906.html