Olete vast kõik märganud, et mingid inimesed suudavad ikka ja jälle teisi tegelasi ümber sõrme keerata? Küll on selleks siis poliitikud, või ärimehed või lihtsalt keegi tainapea, kes justkui oleks täiesti tühi koht, aga millegipärast inimesed teda kuulavad. Tuleb tuttav ette? Ma olen viimased kuud seda fenomeni jälginud ja päris pikalt ei suutnud aru saada, mis värk sellega on … eile Mariiga mere ääres ringi kõmpides seletasin ma talle Pronksõdurirahutuste kordumise võimalikkust (või pigem selle puudumist) ja äkki jutu keskel klikkis kõik kokku.
Praeguse aja venelastest on enam vähem kõik kurjemad klannid üle käinud — küll viikingid, küll mongolid ning oma olemuselt on tegu poluvernikutega, kes aktsepteerivad ainult ühte valuutat — jõud. Teiselt poolt tara vaadatuna tunduks see võib-olla isegi komplimendina, kuid eestlastele. kes aastasadade kaupa kellegi tuhvli all on pidanud kuidagi oma elukes vaikselt veeretama tähendab sõna robustne mitte vastupidavat ja tugevat, vaid pigem midagi toorest ja poolikut (jõud on ju alati kuulunud valitsejatele ning seega on maarahvas pidanud leppima millegi vähemmõõdetavamaga, näiteks nutikus). Laias laastus on see siiski meie enda probleem. Minu arvates lahendas valitsus aprillisündmused parimal võimalikul viisil, demonstreerides oma jõudu ja näidates, et kontrolli olukorra üle ei kaotatud hetkekski. Praegult järjest välja kirjutatavad karistused osalistele on üheks tõestuseks sellele. Seega näidates oma jõudu ja üleolekut ei ole enam eriti usutav, et kellelgi õnnestuks niisama lihtsalt kogu üritust korrata.
Eestlased on aga vähe teistsugused inimesed. Kuigi meil on oma idanaabritega palju ühist verd on aastasadade pikkune ike oma jälje jätnud. Näiteks võtame sellise ütluse nagu “mõisa köis las lohiseb.” Eestlased on samamoodi puudus omanikuinstinktist, aga p
lise orjarahvana (või nagu viimasel ajal kombeks on öelda, rehepappidena) puudub meil ka usk ideedesse. Eestlastel on vaja midagi lihtsat ja käegakatsutavat ehk ütleme teisiti: eestlased vajavad illusioone. Illusioone millestki lihtsast ja kergesti mõistetavast.
See kõlab mõnes mõttes karmilt, kuid mõelge ise. Kui keegi hakkab rääkima mingitest pikkadest plaanidest, siis irvitavad eestlased kusagil tagareas ja kui vaja õlg asjale alla panna on kõik kadunud (las lollid rabelevad, küllap me pärast kuidag ikka kogu ettevõtmisest profiiti lõikame). Kui meile aga lubatakse midagi, mis on koheselt kättesaadav ja kergesti arusaadav, siis oleme me paugupealt saama peal. Vaatamata sellele, et meid on selle lubadusega juba sadu kordi haneks tõmmatud. Enamgi veel, me kipume pahatihti selle illusiooni täitumise nimel ohverdama oma pikaajalised šansid. Peremehele selline suhtumine ei kõlba mitte üks tonks.
Õnneks on siiski päris paljutes inimestes ka peremeheverd säilinud ja mitte kõik ei ole sellised ühepäevaliblikad, kuid sellele vaatamata on taoliseid inimesi vähe. Tavalisi inimesi saab manipuleerida lihtsalt, lubades neile midagi, mida nad tahavad saada ja mis a) kas ei ole sinu anda või b) mille andmine ei maksa sulle midagi. Alaväärsuskompleksides inimest on seetõttu lihtne manipuleerida lihtlabaste sõnadega – näiteks kui ütled rumalale inimesele, et ta on tark, siis oled ta juba lõa otsa saanud. Lajatades komplimente, mis tegelikult ei maksa rohkem kui õhk, mida sa sisse hingad, võid päris suurele hulgale inimestele igasuguseid kärbseid pähe ajada.
Peab siiski olema ettevaatlik, sest tugevama iseloomuga inimestele võib taoline meelitamine tekitada täpselt risti vastupidise effekti. Iseloomuga inimene tunneb selliste tühjade kiidusõnade peale lihtsalt piinlikust, halvemal juhul isegi trotsi — “et kelleks sa mind pead, mingiks odavaks hingeks, keda saab labaste meelitustega ära osta?”. Tavaliselt iseloomuga inimesed tunnevad teineteist üsna kähku ära ja ei proovigi sellist lähenemist. Katsudes iseloomuga inimest nõnda oma leeri meelitada demonstreerib meelitaja seda, et ta ise on tegelikult üks nendest mõjutatavatest ning kogu skeem võib lõpuks hoopis teistpidi tööle käivituda.
Mis kogu loo moraal on? Moraal on selline, et kogu süsteem ei ole mustvalge ning inimesed asuvad skaalal ebakindlus – kindlus tavaliselt kusagil poole peal (kuigi tavaliselt selgelt ühele või teisele poole kallutatult). Katsu vaadata, kummale poole tingliku nulljoont inimene kuulub ning tee vastavad järeldused. Kindlustundeta inimestele ei mõttet raisata materiaalseid motivaatoreid, sest neile piisab ainult sõnadest. Samuti töötavad nende puhul ka varjatud ja otsesed ähvardused, mis teise poole inimestes tekitaks koheselt vastupidise effekti. Teise poole inimestele tuleb oma idee maha müüa, veenda neid selle kasumlikkuses. See ei ole põrmugi lihtne, kuid kui selline inimene on oma usku meelitatud, siis lojaalsemat jüngrit on raske leida. Hoia neid, sest nema hoiavad ka sind.
Inimeste manipuleeritavus ei sõltu ainult kindlustundest. Ebakindlat inimest on võimalik kergemini mõjutada, aga see pole ainuke asi. Inimene võib oma iseloomu tugevuselt olla raudne, aga ikkagi olla mõjutatav, kui näiteks tehakse komplimente tema ilusate lokkide kohta, hoolimata sellest, et tema pea on tegelikult täiesti kiilas. Edevus on üks mõjutamise vahend (aga ka selle mõiste alla ei mahu kõik võimalused, neid pehmeid kohti on veel).
Kui meelitamine (või ka muu manupuleerimisvõte) ei toimi piisavalt hästi, siis võib proovida järgmist taktikat: “Ma küll üritasin meelitustega oma positsiooni parandada ja sind veidi mõjutada, aga sa oled sellise asja jaoks tõepoolest liiga kaval/läbinägelik, sind juba ei peta, ma parem räägin kõik ära nii nagu asjad päriselt on…” (Harilikult võib selle jutu järgi rääkida mida iganes.)
Ning ettevaatust 🙂 Sinu enda puhul toimiks tõenäoliselt sarnane asi, kui rääkida sinna juurde kindlusega ja kindluseta inimestest ja järeldada, et sina kuulud nende tugevate hulka, kelle manipuleerimine pole lihtsalt võimalik, et parem on rääkida otse ja ilma keerutamata… 🙂
Nagu ma rääkisin — inimesed ei ole skaalal ainult mustvalged. Tavaliselt kehtib siiingi reegel, et “ära vägista võta suurem haamer”. Ma ei pea ennastki mingiks eriliseks tahtejõuguruks — minu õnneks inimesed tavaliselt lihtsalt misintrepreteerivad minu nõrku kohti.
Aga asju point oli eelkõige ikkagi seotud illusioonidega. See eeldab, et meelitused jagatakse ikkagi kohta, kuhu mingeid materiaalseid investeeringuid teha ei kavatseta, kuid tulemust soovitakse saavutada. Inimesi, keda lihtlabaste illusioonidega pidevalt osta on võimalik ei tasu lasta asjade kallale, mis nõuavad järjepidevust, analüüsivõimet ning oskust otsuseid teha. Naljakas on see, et taolised inimesed on tavaliselt väga uhked oma otsusevõimekuse ja läbinägevuse üle — kuigi tegu on ühega illusioonidest. Küsimus on antud juhul: ka nende endi või kellegi teise poolt loodud?
hei.
see on täiesti offtopic, aga loodan, et saan Sinuga siit ühendust. Kirjutan ÄP lisaväljaandele üht artiklit, kuhu sooviksin Sinu kommentaari. Kui vähegi soovi, võta ühendust egle at nopia.ee. Parimat soovides!