“Ma ei tea” on MAI SKIZO jaoks oluline lugu päris mitmes võtmes. Eesti muusika valusaim kitsaskoht on, et inimesed püüavad teha muusikat mis neile meeldib, aga mis paraku tavaliselt pole see mida nad teha oskavad. Tulemuseks on midagi mis oleks teoreetiliselt justkui potentsiaali, kuid praktilisas on selline hall ja parimal juhul keskpärane.
Kui me Arviga lugusi tegema hakkasime siis otsustasime üsna alguses, et me teeme seda mis meil hästi välja tuleb kuhu iganes see jäneseurg meid ka ei juhataks. Esimene lugu sai üsna raju ja raske kuid vaatamata sellele, et alguses tundus see üsna vastuvõetav sai peatselt selgeks, et see suund on suund tavalisse Eesti muusikasse. Seejärel tuli teine lugu. Teine lugu kompas elektroonika piire, aga ka see polnud päris see.
Kui ma kolmanda loo ideed Arvile presenteerisin vaatas ta mulle üsna mõistmatult otsa ja ütles ausalt: “Ma ei saa absoluutselt aru mis sul sellega plaanis on,” ning läks rõdule suitsu tegema jättes mind kitarriga katsetama. Kui ta tagasi jõudis olin ma algse põhja peale välja mõelnud ühe lühikese kuid võrdlemisi kaasakiskuva lõigu (see on seniajani loos paaris kohas sees). Arvi kuulas seda ja ütles “Oota! Ma arvan, et ma saan aru mis sul paanis oli.”
Me salvestasime veel tunde järgi paar-kolm eksperimentaalset juppi ning seejärel läksin koju jättes Arvi materjaliga nokitsema. Järgmise päeva õhtul saatis ta mulle selle loo. Tema enda sõnade kohaselt olid tal äkki kõik detailid ootamatult kokku klikkinud, iseenesest olid tekkinud sõnad ning enne kui ta arugi sai oli tükkidest saanud tervik.
See lugu defineeris ka kõik ülejäänud ning on seega uue MAI SKIZO omamoodi lävepakuks.
PS. Kaks esimest lugu pole kuhugile kadunud, lihtsalt selgus, et me peame neile lähenema pisut teistsuguse nurga alt. Aga neist juba kunagi hiljem.
Post a comment