Ekspress Online toimetajad võtsid kätte ja tegid oma äranägemist järgi uue Eesti blogide top 20-e. Kuna ükski selline list ei ole täielik ilma minu tagasihoidliku panuseta, ei pea sealt kaua otsima vaid piisab kaheksandale kohale vaatamisest. Hea list. Mõnus. Ma olen populaarne!
Muude asjade koha pealt niipalju, et kool on ikka üks elurütmi raputaja küll. Iseenesest ei ole selles midagi keerulist — probleem tekib pigem halvast informeeritusest ja küündimatust kommunikatsioonist. Suudaks kool panna õppejõududele samasugused kohustused nagu on õpilastel, oleks a) õppeedukus parem ja b) kuluks õpilastel oluliselt vähem aega kõrvalise ja frustreeriva jamaga tegelemisele. Näiteks spekulatsioonid teemal, mis nüüd edasi saab.
Minna ülikooli kõva 15 aastat pärast põhikooli lõpetamist oma tegelikult päris mitu plussi lisaks miinustele. Loomulikult olen ma palju unustanud, aga ma olen ka palju oma käe peal õppinud. Näiteks ma mingil üritusel pidin kuulama mingite taatide heietusi teemal, et pärast 35 aastaseks saamist muutuvad inimesed päevapealt puupeadest õppimisvõimetuteks kõlupeadeks. Enda kohta tunnen ma pigem vastupidist asja — mu mälu on parem kui kümne aasta eest, saan asjadest palju kiiremini aru ning suudan leida seoseid, mida ma varem ei hoomanud. Ma olen mitu korda pidanud viimasel ajal lahendama probleeme, mida ma 10 aasta eest ei suutnud lahendada. Nüüd, kus ma olen tunduvalt viletsamas seisus — ma ei pea silmas mitte ainult vanust, vaid ka seda, et ma olen praeguseks juba suure osa asju, mida ma tollal teadsin, unustanud, suutsin ma paar sellist asja lahendada ilma erilise pingutuseta. Ma seniajani ei suuda mõista, miks ma tollal värgist aru ei saanud.
Muide, ma avastasin ühe asja veel — ostsin omale hiljuti toreda Philipsi MSX arvuti. Ma mäletan, et peaaegu 20 aasta eest tundus selline mäng nagu “Goonies” igati keeruline mäng. Nüüd lajatasin asja esimese korraga lõpuni välja.
Post a comment