Nädalavahetus Tartus pani mind taaskord tõdema tõsiasja, et minu jaoks jäävad ilmselt igaveseks ajaks arusaamatuks nende inimeste appikarjed, kelle arvates on Tallinna liiklus midagi väga võimatut. Sõitke korra tartus ja te saate aru, kus tõeline kaos valitseb.
Mind on Tartus ringi sõitmine kogu aeg häirinud, kuid ma pole täpselt viitsinud välja uurida, mille pärast mulle see vastukarva käib. Kõik on kuidagi närviline ja tõmblev. Sellel nädalavahetusel sain ma lõpuks erinevusest aru — Tallinna liiklus on vool, samas kui Tartu oma on indvidiuaalsete autode jada. Mida see tähendab?
Tallinnas kehtib seljapesemise printsiip — ära tee teistele seda mida sa ei taha et sulle tehtaks — sest vastasel korral ei oleks sellist autode kogumiku läbi nende kitsaste tänavate lihtsalt võimalik pumbata. Kui inimesed sõidavad 50 km/h tsoonis 60 või koguni 70 km/h (mis muide on tavaline), siis sõida sinagi, sest vastasel korral tõmbad sa kogu liiklusvoolu käpakile). Ära suru peale oma vajadust kuhugi sõita — kui ei saa keerata, keera järgmisest tänavast. Hoia ennast voolus! Õnneks on liikluskorraldus tänu sellele ka nõnda seatud, et taoline lähenemine oleks võimalikult lihtsalt teostatav. Loomulikult see ajab Tartu stiilis individualistid segadusse, kuna äkitselt peavad nad arvestama teistega. Samuti võib selline suur mass segada inimesi, kellel pole eriti kogemusi või kes lihtsalt pole süsteemist aru saanud. Ja ära vaata mida mõni juhuslik kaskadöör teeb. Taoliseid leidub igal pool — senikaua kuni ta sind ei sega tegele oma asjadega (kusjuures tõenäoliselt on see tegelane Tartust).
Tartus seevastu on täiesti teine suund. Kõik on individualistid. Kõik sõidavad nii nagu neil parasjagu vaja on ning teiste inimeste liiklemine ei lähe neile sugugi korda. Tallinna liiklusega harjunud inimese jaoks on pidev ehmatus, et “MIDA KURAT SEE AHV NÜÜD TEEB?!”. Ette keeramised, ootamatud pidurdamised, julm peateele väljasõit on tavalised. Tundub isegi, et liikluskorraldus soosib seda, sest tihtipeale lihtsalt ei ole muud moodi võimalik. Kui Tallinnas on märke ning viiteid kombeks piisava ajavaruga paigaldada, siis Tartus on lihtsalt äkki märk ja kogu lugu.
Loo moraal: Tartu jäägu jalakäijate linnaks — autoga seal sõita igatahes ei osata.
Äh, ära vingu peateele keeramise pärast. Neid peateid on siin nii vähe, et imesta. Peamiselt on kõik mingid kuradi võrdhaarsed või -külgsed ristmikud, kus kõik seisavad ja vaatavad ja lõpuks võidab see, kes esimesena nahaalsuse kokku kogub ja sõitma hakkab. Suurepärane näide on Postimaja-Vanemuise ristmik, kus üks haru tuleb Riia maanteelt ja üks tuleb mäest alla. Aga nende magistraalidega võrdseks on arvatud ka postimaja parklast väljasõit.
Tartu liiklust korraldab mingi seniilne idioot, kes on veendunud, et maailmas valitseks rahu, kui kõik märke jälgiksid.
Ma pole sellega veel kuue aasta jooksul ära harjund, ikka on Tallinna jõudes kuidagi kodune tunne, mis sest et kogu aeg on ummik.
see on nüüd küll õige. Ma satun Tartus alati jamasse, kuigi load tegin just seal ja tunnan ka nagu linna. Mulle tundub alati, et suurim jama on just see, et märke pole piisavalt, et saaks aegsasti rada vahetada vm. Tallinnas võin ilma prillita ka võõras kohas sõita, kartmata ehmatusi, et mõni rada ootamatult ära keerab või lõppeb.
tartu linn avaldas kunagi artikli (vist postimehes), kus nad tundsid rahulolu, et nad on suutnud liikluse autodele teha võimalikult ebamugavaks – fooritsüklid nii, et rohelist lainet ei tekiks, lamavaid politseinikuid siiasinna. Ja põhjuseks toodi see, et autoga sõitmine tuleb nii ebamugavaks teha, et keegi ei tahakski autoga sõita, vaid käiks jala. Ja lubasid, et kui veel välja mõtlevad, kuidas käru keerata, siis seda ka teevad.
Oi sa mees ei tea, mis kamm siis on kui sa pead siin iga päev sõitma ja oled selline Tallinna-stiili mees nagu mina (vähemalt kõik ütlevad mulle, et olen, ei mina täpselt tea, mida nad sellega mõtlevad). Oh saast, ma parem ei hakkagi rääkima, mis nad kõik siin teevad. Krt kütsingi end juba üles. Neetud.
A vähemalt on osad õppinud juba kõrvale hoidma punase skooda eest, millele on kirjutatud “Pluuto Jõuk”. Olen seda just viimasel aastal märganud. Nii et päris õppimisvõimetud juhid siin ei ela.
alati kui ma loen neid liikluskirumisi, saan mõnusasti ringutada ja muiata. mina olen jalamees, mind üldse ei huvita. aga kui ma saaks midagi muuta, siis ma teeks kaks asja:
esiteks, jalakäijal on alati eesõigus. ja teiseks – parkimine on keelatud. ei, mitte kesklinnas, vaid üldse. kui sul juba auto on, siis sõida. kui politseile seisva autoga vahele jääd, siis saad kohe trahvi. seista tohib ainult bensiinijaamas niikaua kui bensiin paaki voolab. vot siis oleks elu ilus 🙂
Ohoo. ohhooo, missugused sissekanded. Peaks õnnitlema, kuna kirjanduslik tekst on väga sujuv ning konkreetne, mnjaa.
Tegelikult kui võtta arvesse liiklusõnnetuste statistilist poolt, võin jugelt väita, et just tänu tähelepanelikkusele on Tartus neid juhtumeid minimaalselt. Kui ainult mööda suurt jada sõita, on oht, et kaob ka tähelepanelikkus. Nt. valgusfoorid, Tlns on neid rohkem, Tartus aga on reguleerimata foore tunduvalt vähem ning teades, et kohe, kohe tulemas sebra, mis mõttega siis kimada, kas selle nimel, et natu pidurdushaisu autos tunda? Rohkem ka parema käe reegleid, kõik on seletatav ja loogiline ju.