Argh! Aaargh! Aaaaaaargh!!! Kui maailmas peaks eksisteerima mõni raamat, mis on kirjutatud puhtast kurjusest, siis see on üks taolistest — ei saa olla, et inimene heast tahtest sai valmis millegagi, mille tõttu kaob usk inimkonda üldisemalt ning naiskirjanikesse ja raamatutesse konkreetsemalt. Või on see kirjutatud vihast puude vastu, mida selle publitseerimiseks maha saeti?
Mäletate, ma andsin esimese osa hindeks neli — esiteks mingi väike uudsus selles siiski oli, teiseks oli see mõeldud taseme poolest nooremale koolieale, kus ei sihtgrupi õrna iga arvestades suhteliselt pretentsioonitu. Järjega (mis kannab maakeelset nime “Rohuvoodi asemeks”) on lugu nii, et autor on eksimatult tuvastanud kõik, mis eelmises raamatus töötas … ja selle sellest teosest välja jätnud. Enamgi veel, ta on lasknud loomingul lennata ja lisaks vanadele vigadele on raamatusse lisatud hulgaliselt uusi. Ma esimese hooga plaanisin anda jutule hindeks kahe, ettekäändega, et on olemas halvemaidki raamatuid. Pärast mõningast mõtlemist jõudsin aga järeldusele, et isegi kui on halvemaid, pole need minu kätte jõudnud. Ja ma olen üsna palju halba kirjandust läbi töötanud. Hindeks kindel üks!
Natuke jutust endast ka. Tegevus areneb läbi kahe süžeeliini: Takeo ja Kaeda. Mõlemad liinid on täiesti mõttelagedad ja trafaretsed. Näiteks Takeo puhul ma tabasin ennast mõttelt, et puud on ainult veel mingi müstiku ettekuulutus. Ja ennäe, vaevalt oli paarkümmend lehte möödunud ning juba oli platsis püha tegelane, kes talle tuleviku ennustas.
Takeo on sõlminud lepingu Hõimuga, kes on on stereotüüpsete ninjade kamp. Õigupoolest poleks ma eriti üllatunud kui kusagilt Naruto välja oleks karanud. Hõim on müstiline suguharu, kellel on vereliini pidi pärandatavad maagilised võimed, mis nagu tuleb välja võimenevad kui nad käivad läbi Hõimuväliste partneritega. Esmapilgul tundub, et umbes pooled selle maailma tegelased on Hõimust ja nad on umbes sama salajane organisatsioon nagu Vabadussammas.
Üldjoontes koolitatakse Takeod välja, kusjuures lõpuni on ebaselge mille jaoks täpselt. Ühest küljest justkui viidatakse, et tema koolitamine on vajalik ööbikupõranda ületamiseks, aga siis tuleb välja, et kõvemad kunnid suudavad suisa ringi lennata, mis tähendab, et kuhugile astuda polegi vaja. Ühesõnaga see segane ja vastuoluline liin jätkub kuni ta lõpuks Hõimu vastu astub.
Kaeda liin on veel vaimuvaesem. Piinatud kaunitarist saab selles raamatus tõeline nõid, kusjuuresjuures rumal nõid, kuigi autor korrutab kogu aeg tema tarkust. Üleüldse tundub, et ainuke ajudega tegelane kogu selle liini juures on tema teenijatüdruk, kes (nagu ülejäänud pool maailma) on Hõimust pärit. Üldjoontes tegeletakse siin lambist tõmmatud majapidamistküsimustega.
Kui eelmine raamat, nagu ma ennist märkisin, oli mõeldud nooremale koolieale, siis see raamat ei ole mõeldud mitte kellelegi. Pidevalt tekivad päevakorda küsimused erinevate tegelaste seksuaalsest orientatsioonist, kusjuures ka mõlemad peategelased ei jää sellest puutumata. Ma ei hakka siin isegi rääkima erinevatest alltekstidest, millest see raamat kubiseb, kuigi sellele kohta pole. Väga halb.
1/5
Post a comment