Tänu USA survele otsustas Kuveit see aasta esimest korda üldvalimistel naistel parlamenti kandideerida ja parlamendivalimistel osaleda. Minu arvates oli tegu üsna huvitava eksperimendiga, mis viis ootuspäraste tulemusteni. Mida ma sellega silmas pean?
Vaatame kõigepealt tausta:
Kuveidis on ca 340000 hääleõigusliku kodaniku praeguse seisuga. Parlamendis on 50 kohta. Parlament valitakse neljaks aastaks ning šeik Sabah al-Ahmed al-Sabah-il on voli seda suvalisel hetkel laiali saata. See kord oli kandidaate 252, kellest 28 olid naised. Kuna Kuiveidi elanikkonnast on 57% naissoost, siis panidki viimased oma kampaanias rõhku sellele, et naised hääletaks nendepoolt. Tähelepanuväärne Kuiveidi valimissüsteemis on see, et parteisi ei eksisteeri, mistõttu ei eksisteeri ka nimekirjas ega häälte ülekandmissüsteemi. Igaüks on seega enda eest väljas.
Tulemused olid aga sellised:
50 kohast sai endine opositsioon, ehk nn reformimeelsed (kes on valdavalt islamistid) kandidaadid endale 33 kohta. Juhin siinkohas tähelepanu sellele, et tegu on erakorraliste valimistega, kuna praguste valimiste võidumehed keeldusid valitsuse ja ülejäänud parlamendiga koostööd jätkamast ning ilma nendeta ei olnud võimalik enam jätkata. Naised muide ei saanud ühtegi kohta. Kahel neist õnnestus, tõsi küll, läbi tuhande hääe piiri murda.
Üldiselt olen ma seisukohal, et naiste lubamine valimistele lõikas valusalt näppu just USA visioonile. Nimelt erinevalt läänemaailmast on islam väga perekeskne ja patriarh määrab suure osa pereasjadest (kaasa arvatud kelle poolt hääletada), mida täidetakse vastuvaidlematult. Ehk siis teisisõnu rõhuv enamus naisi (ja ka kellegi teise katuse all elavaid mehi) hääletasid nii nagu neil kästi. See seadis aga selge eelise traditsioonilisematele ja rikkamatele kodanikele, kellel oli rohkem kui üks naine ning rohkem kodakondseid. Kuna see sihtgrupp toetab traditsiooniliselt just islamiste, siis tulemused olidki täpselt sellised nagu nad olid. Ja erinevalt vanast valitsusest ei saa uus valitsus olema kaugeltki nii USA sõbralik kui jänkidele meeldiks.
Huvitav oleks teada kas selles valguses USA edaspidi nii palju rõhku oma demokraatiaekspordile kavatsebki panna kuna nende endi seisukohalt annab see täiesti ebasoovitavaid tulemusi. Ootame ja vaatame.
Post a comment