Kontor kus ma päeviti pesitsen asub Liivalaia tänava keskel, Eesti Gaasi kõrval ja minu kodutee viib mind läbi Hansapanga peakontori esisest. Seoses sellega olen ma avastanud ühe huvitava fenomeni. Kusgil kuue tuuris valgub sellest majast välja terve leegion kenasi tütarlapsi, kes jäävad maja ette sädistama. Iga natukese aja tagan peatud maja ees auto, mispeale üks või teine tütarlaps võpatab ning tormab peatunud masina juurde ning ronib pardale.
Siit moraal — kui tahad omale kena saatjannat, siis peatu kell kuus oma autoga Hansapanga ees.
Mind teeb murelikuks see võpatamise moment. Ehk, kui tõesti sealt maja eest kedagi peale korjata õnnestuks, siis tuleb temaga ennem nii palju tegeleda, et ta juba paljalt auto nägemisel võpataks…
PS! Mina tavaliselt võpatan ebameeldivate asjade peale
Heh… ma ka kunagi käisin seal kell 18, mul oli siis subaru. Lõpuks tundsin nägupidi juba enamusi seal peatujaid, autotpidi kindlasti. Kuigi mind seal enam ei käi, siis ikkagi võiks vist sulle pronto lahkelt pakkuda – Welcome to club! Või ümised Onu Bella laulukest? 😉
Milleks mulle see tagaiste? Ma elan sealt ju kõigest mingisuguse 300 meetri kaugusel.
Kuidas te siis aru ei saa, see on ju see “oh, mu kutt tuli!” võpatus.
Ja Pronto, kuidas sa siis kella kuuese tibi oma pardal koju viid see 300 meetrit?
Noh, et kimad panga ette, tibi hüppab pardale. Ja edasi?