Mõnes mõttes on jube eestlaslik lugeda ajakirjandusest artikleid koerte kohta. Küll pures koer mingi jõmpsikat, küll kustutas keegi mõne peni eluküünla. Mõlemal puhul sõimatakse “agressorit”. Kui koer last pures, siis hädaldatakse, et keegi midagi ei tee, kurjad penid tuleks kõik maha lüüa ja mida veel. Seejärel võttab keegi kätte ja saadab koera parematele jahimaadele ning juba on nutt ja hala teemal kuidas vaeseid ninnu-nännu peninukke ahistatakse. Huvitav, kas neid kommentaare ja artikleid kirjutavad samad inimesed?
Mida ma tegelikult öelda tahan on see, et huvitaval kombel on kuidagi ürgeestlaslik teiste meeste tegemisi kritiseerida: ükskõik mida keegi teine ka ei tee, ikka on sitt. Ja kui tegemata jättab on ka halb. Tavaliselt ei oma tähtsust isegi see, et kritiseerija antud valdkonnast ja toimunu taustast midagi ei tea. Sest eestlane on Tark ja Eksimatu.
Sellest võiks teha lausa anektoodi:
K: Mitu eestlast kulub tavaliselt pirni lakke keeramiseks?
V: Sadat. Üks üritab pirni lakke keerata ja üheksakümmendüheksa püüavad teda takistada, väites, et ta teeb seda valesti ning suvaline neist oskaks seda palju paremini teha. Lisaks süüdistatakse keerajat selles, et tuba on pime ning selles, et ta on selle pirni takistajate käest sisse vehkinud.
Post a comment