Selleks ei ole vaja ei triki- ega trukimeest. Minu arvetes üks paremaid kaitseasjatundjaid Leo Kunnas pakub selleks palju lihtsamat varianti ja meie arvumus ei ole selleks isegi vajalik. Piisab sellest, kui NATO satuks veel ühte konflikti. Näiteks Venemaaga.
Eesti poliitikud on proovinud NATO-st jätta muljet kui kõikvõimsast organisatsioonist, kus kõik toimub ühtse taktikepi järgi ja isiklikud huvid puuduvad. Osad tegelased on seda tõstnud isegi kõrgemale EL-st, mis on oma föderaalarmee loomise lävepakul (tõsi, seda nimetatakse hetkel veel teisiti). Kui vaadata viimaseid konflikte, kus NATO on osalenud, siis on näha, et see nii ei ole. Tõsi, viimast kolme konflikti, kus NATO liikmed ühte või teistpidi on osalenud võiks nimetada ründesõjaks — Iraak, Afganistaan ja Serbia ja kordagi ei tekkinud ohtu, et sõda kandub liiduliikmete territooriumitele.
Venemaaga oleks asi aga teisiti. Esiteks poleks relvatäristamine meie idanaabriga enam ühepoolne ehk siis enam ei oleks tegemist tankidega kasakate vastu minemisega. Teiseks kui Venemaa identifitseerib oma vaenlasena NATO, siis identifitseerib ta oma vaenlasena ka Eesti, kuitahes püüdlikult me ka ei prooviks sellest kõrvale jääda. Kuna sõda toimuks sellisel juhul Venemaal või Venemaa piirialadel, siis on Venemaal suur logistiline eelis, mis laias laastus tähendab seda, et Moskval tekib suur kiusatus avada teine rinne Baltimaades panemaks liitlased uue surve alla. Tähelepanuväärne on ka see, et suurimate liitlaste väed on hetkel seotud Iraagis ja Afganistaanis ning isegi kui need sealt päevapealt välja tuua, avab see automaatselt ukse islamistide kättemaksuaktsioonideks, kuna rauda tuleb ju taguda kuni see veel kuum on. Kuid erinevalt muudest vaenlastest ei ole neil takistusi nn pehmete sihtmärkide ründamisel. Ja mida võtab samal ajal ette Hiina, seda teab ainult vanajumal …
Suure tõenäosusega tekitaks kogu see konflikt NATO jaoks sellise olukorra, kus liidu osapooled hakkavad üsna kiiresti otsima võimalusi sõjast väljumiseks: NATO laguneks pärast taolise stsenaariumi käivitumist niikuinii. Venemaa okupeeriks Eesti ja pool Lätit ning kuigi arvatavasti jäävad sõjategevuse osapooled põhilise lava laudadel Kaukaasias omadega nulli, ei muuda see meie jaoks midagi. Eestit kui sellist ei ole enam jälle. Muide, see stsenaarium paistab olevat ka meie liitlaste peades. Näiteks Poola jaoks on NATO-l kaitseplaan olemas, Eesti jaoks mitte. See näitab seda, et Eesti on NATO puhvertsooniks, mille kaotamist peetakse aktsepteeritavaks kahjumiks. Tänu sellele ei tule siia niipea ka sõjaväebaase, sest erinevalt Gruusiast ei soovi liitlased oma tehnikat ja infrastruktuure venelastele kinkida.
Üks asi veel. Viimasel kahel päeval on räägitud Ukraina liitumisest NATO-ga. Gruusia kohta pole ma kuulnud enam ühtegi piuksu. Niipalju siis toetusest oma “liitlastele”.
Mida saab teha tavaline Eesti kodanik oma kodumaa kaitsevõime tõstmiseks?
Soetada seaduslik tsiviilrelv. Ma ei näe muud võimalust. Siis on vähemalt mingigi valikuvõimalus.
Kaitsevõime tõstmiseks on mitu võimalust.
Üks neist on Kaitseliit: relv ei tee ise ühtegi pauku, seda peab oskama kasutada ja seda peab oskama kasutada koos kaasvõitlejatega. Relv selleks ettevalmistamata kasutaja käes on halvem kui relva puudumine.
Teiseks. Mõtle väga hoolikalt kelle poolt sa hääletad. Võta osa avaliku elu üritustest, mis mõjutavad neid inimesi sinu seisukohtade eest seisma. Kandideeri ise. Suur osa riigi kaitsevõimest ei ole seotud sõjategevusega, vaid selle ära hoidmisega. Või selleks ettevalmistamisega kui ära hoidmine ei ole võimalik.
Õige jutt põhimõtteliselt. Kahjuks see nii on. Aga kui me poleks NATO-s siis oleksid venelased olnud siin juba enne Gruusiat.
Gruusia NATO-ga liitumisest siiski on olnud juttu