Euroopa parlamendi valimised on läbi, rahvas on laiali läinud ning tuled kustutatud. Nagu ikka on väljakule jäänud veel paar-kolm kuraasikamat tegelast, kelle arvates pidu palju pikemalt kesta võiks. Nood käivad ringi, vehivad rusikatega, ehmatavad hilja peale jäänud lahkujaid ning ajavad ümber prügikaste. Vanasti nimetati neid huligaanideks.
Üks asi, mis mitte kellelgi pähe ei mahu on muidugi Tarand. Saabus mees kuskilt Laidoneri muuseumist ja lajatas nii, et pritsis. Numbrid olid sellised, et hoia peast kinni. “Siin pidi sohk olema, lihtsalt pidi!”, kostab ärritunud hääli parteide peamajadest. Rusikatega vehkimine pärast kaklust jätkub endise vungiga, üks süüdistab ühte, teine teist ja kõik süüdistavad Tarandit.
Küll süüdistatakse teda joodikluses, küll pullimees olemises (mida iganes see ka ei tähenda), kuid laias laastus on sellistel puhkudel “ad hominem” rünnakuga, mis pigem jätab halva mulje süüdistajast endast. Palju tõsisem süüdistus on see, et Tarand mängis Savisaarele ette ning keeras sellega “valgetele” erakondadele käru. Ma mõtlesin, et vahelduseks võiks neid numbreid siis vaadata, mis käruga täpselt tegemist on.
Et asjast parema ülevaate saada, tegin ma läbilõike erakondade tulemustest nii 2004 kui 2009 lõikes. Ma vabandan juba eelnevalt ette, et ma marginaalsemad erakonnad ja üksikkandidaadid lihtsalt kokku kuhjasin. Samuti eemaldasin ma sellest nimekirjas Tarandi, kui “segava teguri” (temast allpool natuke rohkem). Lisaks liitsin ma kokku Isamaaliidu ja Res Publica hääled, kuna laiemas laastus on nad praeguseks ühe mütsi all. Ma tean muide, et see liitmine on meelevaldne — näiteks liitumiskatse ajal Reformiga jooksis suur hulk Res Publica liikmeid Reformi üle ja tänu sellele kajastub nende toetus ja mõjuvõim osaliselt praegustes oravate tulemuses. Aga suures plaanis annab selline tegevus siiski üsna hea ülevaate.
Nagu näha on suures plaanis valimisaktiivsus kasvanud ning suurenenud on kõikide erakondade toetus. Selle joonise järgi tundub, justkui oleks SDE toetajad ühes kogu täiega Keskerakonda toetama asunud. Ühest küljest võib siin süüdistada Tarandit, kelle perekonnanime on traditsioonilisele SDE valijale rohkem kui tuttav, kuid tegelikkus on ilmselt see, et nende erakondade valijaskond on suuresti sama (nagu on paljuski sarnane IRL-i ja Reformi valijaskond). Keskerakond oli ennast üsna edukalt suutnud paigutada vaeste ja väetite katsjaks, tollal kui SDE koalisatsioonis olles hoogsalt valijate silmis vastu päid ja jalgu sai.
Muide, mis puutub peadesse ja jalgadesse, siis on n.ö. paremerakondadel koos käibemaksutõusu, kütuseaktsiisi tõusu ja veel paari seadusemuudatusega oma elektoraadi ees suur hulk seletamist vaja korda saata ja karta on, et ainuke asi, mida nad oma valijatelt kuulevad on see, et “Valimiskasti juures näeme, raisk!” Aga tibusi ja hääli loetakse sügisel, seega ärme ette tõtta.
Et asjast paremat ülevaadet saada, viskame pilgu kõigepealt peale 2009 aasta Euroopa parlamendi valimistulemustele protsentuaalselt. Tulemused on toodud koos Tarandiga.
Kuigi Keskerakond üritab siin viimast võtta, on vähemalt hetkeseisuga olukord selline: Tarand 1, Keskerakond 2, Reform 1, IRL 1 ja SDE 1. Aga vaatame huvi pärast, kuis oleks hääled jaotunud ILMA Tarandita.
Enne kui seda teist tabelit analüüsima hakkame, teen ma ühe väite: Tarandi kandidatuur tekitas ühiskonnas päris suurt vastukaja ja Euroopa keskmisest suurem valmisaktiivsus Eestis oli suuresti just tema teene: turunduses nimetatakse seda “tõmbeefektiks”, kus tugev bränd ja selle kampaania suurendavad ka teiste analoogsete kaupade läbimüüki. Ma läheks oma väitega veelgi kaugemale ja väidan, et kõige tugevamat tõmmet tundsid just need nn “valged” erakonnad, kes said omale üsna arvestatavalt hääli juurde, mida nad oleks näinud sama palju kui oma kõrvi kui Tarandit poleks mängus olnud. Mäletatavasti oli Eesti valimisaktiivsus 2004 aastal 26.83% (Euroopa keskmine 45.47%). 2009 aastal oli aktiivsus aga 43.9% (Euroopa keskmine 43.1%). Aktiivsuse tõus oli Eestis Euroopa suurim, ning ainult kahes riigis oli arvestatav kasv (Läti ja Taani). Ülejäänutes jäi number kas samaks või langes.
Seega minu väide on, kuigi kahtlemata Tarand tõmbas erakondadelt ära hääli, tõmbas ta seda kõikidest enam-vähem võrdselt. Samas tõi ta aga oluliselt rohkem hääli juurde kui ta ära võttis. Erand siinkohas on potentsiaalselt Keskerakond, kellele Tarand arvatavasti eriti hääli ei toonud, kuna sotsiaalne diskussioon Tarandi toetajate ja keskerakondlaste vahel puudub. Võimalik muidugi, et oma konfliktsusega ajas Tarand mingi koguse sarviklasi ärevile ja mingisugune kasv Savisaare kodumeeskonda tekkis, kuid võrreldes teistega — kindlasti madalam.
Võttes arvesse veel d’Hondti meetodi võiks seega öelda, et jutt Tarandi poolt tekitatud kahjust “valgetes” erakondades on täielik hülgemöla ning ilma temata oleks seis suure tõenäosusega olnud kas 3:2:1 või 4:1:1 (Keskerakond:Reform:IRL). Tänan tähelepanu eest.
PS. Oeh, ma vaatan, et tabelist ekraanitõmmist tehes on spellchecker peale jäänud. Need alla joonitud erakonnanimed on seal tänu sellele.
“vaöhed” erakonnad? 🙂
Aga muidu täitsa asjalik analyys.