Mõnes mõtes on meie eikommentaarimehe ümber kerkinud kära väga õpetlik: esiteks saada mingisse organisse valitud ei tähenda ainult seda, et saad sooja koha ja võimaluse asju “timmida”. Tänapäeval tähendab see ka seda, et sa oled kogu aeg tähelepanu keskpunktis, mis alati ei pruugi eriti meeldiv olla. Näiteks Belõi puhul tõstis tema üksainus keelevääratus päevakorda tema ametikohaga nõutud keeleoskuse, mis viis keeleeksamini, seal läbikukkumiseni ja nüüd on siis päevakorras küsimus tema jätkamise asjus endisel ametikohal. Ma arvan, et mees praegu kirub ennast: “Oli mul vaja sinna püünele trügida!”
Osaliselt kahtlemata on tegu ka poliitilise rünnakuga, mida võib tituleerida ka mudaloopimisena kuid see on kogu selle ala üks vätimatu osa. Ehk siis kui hunti kardad ära metsa mine. Mis poriloopismisse puutub, siis olen ma tegelikult nõus, et poriga loopimine on nõme — virutage tellistega!
Vat pagan, ma ka vaatan seda Belõi jama ja ühest küljest on kahju, aga jah, teisalt mõtled, et mees, no mida kuradit sa ronisid sinna linnavalitsusse, oleks oma lastega rahulikult edasi olnd ja korras. Aga noh jah, loll