Ma mingi mõni aeg tagasi rääkisin sellest, kuidas Eesti Energia tuima näoga kolmel tänaval kaheks ööpäevaks järjest elektri ära võttis. Väidetavalt olevat keegi vales kohas kopa maasse susanud ja tänu sellele olevat kaabel veel umbes viiest kohast katki läinud. Pärast lubasid nad laialt, et katsuvad kompenseerida selle, et ma olin sunnitud kaks ööpäeva kodus küünlavalgel istuma, vaatama kuidas külmkapp sulab ning kuidas kõik mu plaanid teha kooli- ja muidutöid lörri lähevad. Ainuke positiivne osa selle juures oli see, et ma suutsin Steve Wozniaki autobiograafilise raamatu “iWoz” peaaegu läbi lugeda.
Täna ma siis nägin kuidas nad kompenseerivad — selgus, et elektriarve peale on sugenenud 500 krooni krediiti. Aga ju neile hakkas mingil hetkel tunduma, et nad on pisut liiga heldeks läinud, sest eile hakkas jälle mingi ilge kepp elektriga pihta.
Seekord oli asi küll lühiajaline, kuid selle võrra rämedam — nimelt seekord ei võetud mitte kogu elektrit ära, vaid enamus. Laias laastus tähendas see seda, et toavalgustus hakkas tuhmuma kuni lakke jäi järgi ainult mingi seasilm, mis tuhmilt laest vastu pilkus. Kogu maja elektroonika lükkas ennast ükshaaval välja — teate kui õõvastav on kuulata, kuidas järjest üks või teine agregaat majas plõksu teeb ja mul on neid palju. Pärast seda kui asi oli tükk aega olnud hästi tuhm, saadeti EE poolt natuke elektrit tagasi — täpselt niipalju, et osa aparaate majas tundsid, et on selle piiri peal kus võiks ennast sisse lükata — aga loomulikult mitte nii palju, et sisse jääda. Seejärel hakkas korteris pihta eriti jäle plõgin, mille käigus ma katsusin järjest erinevaid vidinaid välja lükata enne kui nad läbi põlevad.
Okei, pärast veerandtunnist tsirkust kogunesime majarahvaga alla korrusele elektrikapi juurde, et probleemi olemust selgeks teha. Peatselt sai selgeks see, et midagi selgeks teha ei ole võimalik — tegemist on kas maagiaga, või aeleb keegi kusagil kaabli otsas. Kui me olime seal veel mõnda aega mõistatanud, hakkas ukse tagant kostma vihast ähkimist ja puhkimist ning jalaga ukse pihta tagumist. Läksime vaatama, kes seal on ning selgus, et ukse taga seisab tulivihane viigerhüljes, kes kärsitult jalaga (loivaga?) vastu ust kolgib. Hakkasime talle just seletama, et viigerhüljeste koht on meres, mitte meie maja trepikojas kui viigerhüljes vene keeles sajatama kukkus: “£¤%(+ &¤@ %&$# te siin oma ukse kinni panete, kui mind ise siia kutsusite!” Selgus, et tegemist ei olnudki hülgega, vaid hoopis elektrikuga. Mis teha, sarnasuse oli nii märkimisväärne, et isegi algajam zooloog oleks tõenäoliselt olnud ära petetud.
Poole sõimu ajal tuli elekter tagasi, morsk kehitas õlgu ja läks minema. Õõvastav.
See, kui lambid peaaegu olematuks tuhmuvad… see tähendab, et miski faas on hulkuma länud… meil on ka seda külas esinenud… arvasin seni naiivselt, et suurtes linnades säherdusi asju ei esine… ju siis eksisin…
Nõus, et faas läks, me umbes samale järeldusele jõudsime samuti. Küsimus on pigem selles, et kuhu see läks ja miks see nõnda järsku tagasi tuli.
Kõik need ebameeldivused on osa suuremast plaanist teid surmani ära tüüdata, et te kõik ise ära läheksite, pärast mida saab keegi arendaja magusas kohas maja (terve kvartali näiteks) koos maatükiga enda kätte ja saabki uus kaubakeskus kerkima hakata.
Ei olegi nüüd muud, kui oma elektrijaam ehitada!