pronto.ee

Eile pärast ARK-i eksamit jõudsin koju ning poest varutud kraami entusiastlikult meelestatud kassi eest külmkappi peites märkasin, et selle maagiline sisevalgustus ei tööta. “Veider”, mõtlesin ma, kuid ei viitsinud rohkem asja üle juurelda ja läksin tööle.

Kusagil kaheksa paiku tagasi tulles leidsin kodunt veelgi entusiastlikumalt meelestatud kassi ja totaalse pimeduse. Ükski elektriagregaat korteris ei töötanud, sest elekter oli läinud mujale. Läksin siis elektrit otsima — ei olnud seda koridoris, peldikus, minu elektrikilbis, ega maja elektrikilbis. Pärast seda kui ma olin Eesti Energia rikketelefonile helistanud öeldi, et tegelikult pole elektrit isegi mitte minu tänavas, ega ka naabertänavas, ega ka ühes kaugemas tänavas (Suur-Ameerika, Toom-Kuninga ja Kesk-Ameerika). Elekter lubati koju tagasi toimetada kella 21 kanti. Tänu sellele valitses korteris kiviaja meeleolu — mis koosnes minu meelehärmist ja kassi üha kasvavast entusiasmist. Õnneks leidsin ma kapist küünla, mille valgel ma lugesin Steve Wozniaki autobiograafiat (“iWoz”) alguses kella üheksani, siis kümneni ja lõpuks kella kaheteistkümneni. Elektrit aga ei olnud, ega tulnud.

Hommikul valitses korterit endiselt elektri puudumisest tingitud pimedust ning lausa hüsteeriliselt entusiastlik kass. Tilkumise hääl viitas sellele, et külmkapp on täielikult üles sulanud ning kogu kraam seal tuleb täies koosseisus pahaks minemise hirmus nahka panna. Pärast seda kui ma olin taolisele järeldusele jõudnud hakkas kassi entusiasm juba üsna loogiline tunduma. Rikketelefon teadis öelda, et kella 12-ks on vool tagasi. Läksin tööle.

Õhtu poole avastasin, et telefoni on koju ununenud ning umbes kella viie paiku läksin sellele järele. Korteris polnud loomulikult tilkagi elektrit ning seda asendas südamerabanduseni entusiastlik kass, kes ennast energiliselt vastu (tilkuvat) külmkappi nühkis. Rikketelefon oli asendanud 12-ne 18-ga. Läksin poodi küünlaid ostma. Kesklinnas oli alanud kiviaeg.