Ma ei mäleta millal ma avastasin, et kirjutamine tuleb minu jaoks hõlpsalt. Koolis kui teised pusisid päevi koduseid kirjandeid pliiatsitest välja imeda sain mina need valmis mõne tunniga. Tollal ma ei märganud seda ja arvasin, et teistel võtab see aega sama kaua kui mul.
Hiljem kirjutasin ma osaliselt oma lõbuks, osaliselt tellimustööna (ma ei ole kunagi töötanud palgalise ajakirjanikuna). Ilmselt esimest korda sain käe trükimustaseks ajakirjas .exe, kuid kaastöid olen praeguseks teinud pea kõikidele tehnikaväljaannetele ning Digis on mul seniajani oma rubriik. Oma blogi olen ma pidanud üle kümne aasta; kirjatööna läheb arvesse seegi.
Lisaks olen ma kirjutanud variautorina arvamuslugusi ning artikleid.
Aga tuleme tagasi algse teema juurde. Päris mitu aastakümmet arvasin, et kirjutamine on lihtne kõikide jaoks ning tundsin kohati väikest piinlikustki kui mulle selle eest teinekord üsna kuninglikult tasuti. Alles paari aasta eest kui mu käest küsiti kus ma kirjutama olen õppinud jõudis selle järgneva jutuajamise käigus mulle kohale, et see tegelikult ei ole see nii; enamuste inimeste jaoks on läbimõeldud narratiiviga loo kirjutamine ületamatult raske ning ma olen alahinnanud oskust mida ma enda juures ise väärtustada ei osanud.
Selle tõdemuseni jõudes hakkasin ma oma käel kirjutamisega seotud materjale koguma, et näha mida ma olen autodidaktina omandanud õigesti ja kus oma olen rappa läinud.
Üsna alguses märkasin ma, et kirjutamine on kirjutamine nii siis kui seda tehakse ajakirjanikuna kui siis kui seda tehakse ilukirjanikuna. Näiteks on suur osa avaldatud autoritest ühel või teisel eluperioodil töötanud elukutselise leheneegrina (ma pakun, et julgelt üle poole) ning selle käigus saadud kogemuste varal oma hilisemat karjääri vorminud. Heal artiklil on samuti narratiiv ning kui tegemist on lisaks persoonilooga on sarnasus karakteri arendamisega märkimisväärne. Terve hulk erinevaid autoreid (siinkohas meenuvad kohe Ray Bradbury ja Jerry Pournelle) on toonitanud, et tõeliseks autoriks saamiseks on vaja kirjutada vähemalt miljon sõna. Vahet pole kuhu, kuidas ja miks.
Viimasel ajal olen ma lugenud päris mitme autori avaldatamata materjale ning aidanud hinnata saadetud käsikirju.
Selle käigus selgus paraku nüanss, et kuigi uute autorite tugevused kõikusid seinast seina, kippusid nõrkused neil olema ühed ja samad. Sellega seoses tekkis mul idee kirjutada lühike postituste jada leitud probleemidest ning kuidas (ja miks) neid vältida. Esimese hooga tahaks ma rääkida ajavormidest, mitmendas isikus lugu tuleks esitada, kuidas muuta dialooge usutavateks ja veel umbes neljast-viiest asjast. Ehk on teistelgi midagi minu tähelepanekutest õppida ja vahest saan ise saabunud tagasisidest targemaks.
PS. Rääkides miljonist sõnast mis inimese autoriks teeb: Stephen Kingi raamatus “The Shining” püüdis peategelane Jack Torrance kirjanikuks saada trükkide kirjutusmasina 100000 korda “All work and no play made Jack a dull boy”. Nii autoriks ei saa, küll aga päris adekvaatseks masinakirjutajaks.
Post a comment