Kõigepealt soovitan ma lugeda seda artiklit MIT Enterpise Technology review lehelt. Laias laastus võtab see artikkel üsna lihtsalt ja samas kokku keskkonnakaitse hädad ja tulevikuväljavaated. Kes lugeda ei viitsi, selle jaoks kirjutan ma siia ka lühikese sisukokkuvõtte.
Selgub, et keskkonnakaitsjaid on sisuliselt kahte tüüpi: teadlased ja romantikud. Romantikuid iseloomustavad järgmised sõnad: moraal, mässumeel valitseva korra vastu, võitlus kõige vastu, mis ei ühildu nende maailmavaatega. Romantikute kõige iseloomulikum omadus on võimetus tunnistada oma eksimusi. Teadlased seevastu lähtuvad sellistest seõnadest nagu eetika, mässumeel kehtivate paradigmade vastu, võitlus teineteisega. Teadlastel ei ole raskusi oma vigade tunnistamisega, kuna kogu teadus praktiliselt sellest koosnebki. Romantikud on keskkonnakaitsjate hulgas selges ülekaalus ning seetõttu pääseb teadlaste hääl harva löögile. See artikkel on üks väheseid erandeid.
Ma toon siinkohas ühe näite, mis jooksis läbi ka Eesti ajakirjandusest: Jutt käib nimelt geneetiliselt modifitseeritud rapsist. Modifikatsioonid tegid rapsi peaaegu tundetuks ühe üsna tugeva herbitsiidi vastu, mis kõrvaldas põllult peaaegu sajaprotsendiliselt teatavad umbrohusordid. Selgus, et teatavad liblikad ja sitikad eelistasid neid umbrohutaimi oma elutegevuseks ning seetõttu nendel põldudel oli ka vähgem liblikaid. Romantikud teatasid selle peale: “Ahaaa, kui nii edasi läheb, siis pole meil varsti enam üldse liblikaid. See rikub loodusliku tasakaalu ja ergo, GMO kraam on saatanast”. Teadlaste vastus sellele oli lihtne: “Vastab tõele, kui kogu maailma rapsi täis külvata ja seda kogu aeg selle herbitsiidiga kasta.” Tundub reaalne? vähe usutab.
Üldiselt pakub see artikkel välja, et järgmise kümne aasta jooksul on keskkonnasõbrad sunnitud mingil hetkel ümber hindama mõned põhilised dogmad:
1. Planeet ei suuda inimkonda enam ära toita. Ei vasta tõele. Piirkondades, kus elab kolmandik planeedi elanikkonnast rahvaarv praegu hoopis väheneb. Ka kolmanda maailma riikides, kus sündivus on olnud traditsiooniliselt kõrge, kuna viimase veerandsaja aasta jooksul märgata sündivuse kahanemist. Asi pole põrmugi nii hull. Ka linnastumisel on siin oma osa täita: kui maal vaadatakse last kui investeeringut, siis linnas saab tast automaatselt kohustus. Seetõttu on sündivus linnades palju madalam.
2. GMO toit ei ole hea. Kuidas palun? Sisuliselt kõik testid on tõestanud, et geneetiliselt modiftseeritud toit ei ole ühegi parameetri poolest ohtlikum/halvem traditsioonilisest kraamist. Vastupidi: kuna taimed on tugevamad, sisaldavad rohkem kasulikke ühendeid ja annavad rohkem saaki, siis on see pigem kasulik. Ka keskkonnale: mida parem saak, seda vähem põllumaad vajatakse, mis võimaldab vabale loodusele rohkem mängumaad. Märkimisväärne on ka see, et ami?id, keda peedakse kõige traditsioonilisemaks ning tehnoloogiavaenulikumaks rahvaks on GMO taimed omaks võtnud ja kasvatavad seda meeleldi. nende teooria on selline: jumal lõi taimed/loomad ja andis meile riistad, et me saaksime neid vastavalt oma äranägemist mööda kohandada. varem kasutati lihtlabast ristamist, tänapäeval GMO-d. Lihtne. Paljude roheliste TEGELIK vastuseis GMO-le tuleb ilmselt pigem hoopis üldisest romantismitrendist, mille aluseks on roheliste sisseprogrammeeritud vasakpoolsus. Oma olemuselt on nad kapitalismi ja suurfirmade vastu ja kuna GMO tuleb just sealt, siis ei on see vastuvõetamatu juba põhimõtte pärast. Kuna viimasel ajal on hakanud levima ka “avatud lähtekoodiga” GMO kraam, siis tõenäoliselt vastuseis leiab siiski peatselt oma kurva lõpu selles valdkonnas.
3. Tuumaenergia on halb. Vaatame tõele näkku: inimkonna energiavajadus kasvab lähimal ajal JÄRSULT. Põhjuseks on üleüldine keskkonnateadlikus ning soov loobuda õhku saastavatest lahendustest. Järjest rohkem hakkab tulema autosi, mis kasutavad edasiliikumiseks elektrit ühel või teisel moel, samuti pea igale poole trügiv elektroonika tahab oma osa. Hüdroenergia ei ole tegelikult loodussõbralik energialiik, kuna tammide taha tekkivad veehoidlad ujutavad üle tohutuid maalasi ja takistavad kalade ning loomade rändeid. Lisaks eksisteerib alati risk, et tamm annab mingil põhjusel järele. Vabanevad energia hulk mõne suurema veehoidla puhul oleks siis võreeldav tuhandete ja tuhandete tuumapommidega. Tuumajäätmed ei ole tegelikult põrmugi nii ohtlikud, kui need tunduvad ja viimased uuringud on jõudnud juba tasemele, kes radiaktsiooni on võimalik spetsiaalsete bakterite abil suhteliselt kiirelt puhastada. Mõele ise, mis saab juhtuda, kui jäätmed maetakse kilomeetri sügavusse graniidi sisse? Maast on see kraam tulnud ja maa sisse läheb ta tagasi. Ainuke reaalne oht kogu asja juures on see, et keegi kasutab saadud jääkprodukte näiteks tuumarelva ehitamiseks. Lihtsad arvutused näitavad, et nn “roheline energia” ei ole lõppkokkuvõttes samuti sugugi nii roheline ja pealegi on ta arvestades energiatarbimise prognoositava kasvuga surelike jaoks pisut liiga kallis. Kusjuures energia kasv, nagu ma ennist märkisin, on tingitud fossiilsete kütuste kasutamise vähendamisest, mis oma olemuselt on kõige keskkonnasõbrlikum samm, mida saab teha üldse.
Post a comment