“Andke meile raha või see linn saab maamunalt minema pühitud!” on tänase päeva ähvardus läbi lillede — ning üllataval kombel ei kellegi muu kui sama linna meeri suust. Tsiteerin:
Kui peaminister Ansip kolmapäevasel Riigikogu istungil loobub Reformierakonna poolt kavandatud maksutõusudest (välja arvatud alkoholi ja tubakaaktsiis!), siis astun mina samasuguse sammu päev hiljem Tallinna linnavolikogu istungil. Ning mitte ainult maamaksu, vaid ka parkimistasude ja ühistranspordi sõidupiletite hinnatõusu suhtes.
Selline on heas usus Tallinna poolt Toompeale pakutav kompromiss, millest võidaks Eesti isegi rohkem kui Tallinn. See oleks kõigi võit. Riigimeeste asi ei ole mängida jõuluvana, aga eesootava hinnatõusu laviini taltsutamiseks, oleks see otsus parim kingitus Eesti rahvale.”
Savisaar isegi ei proovi enam silmakirjalikult ontliku rahvameest mängida vaid on laskunud lihtlabasele väljapressimise teele: teie jätate meid rahule ja siis meie jätame tallinnlased ellu. Muud moodi ei ole seda fraasi võimalik tõlgendada.
Väljapressimine erineb tavalisest lehmakauplemisest selle poolest, et ühe poole huvi tekitatakse kunstlikult: tavalise kauplemise puhul üks osapool TAHAB lehma osta ja teine TAHAB lehma müüa. Väljapressimine töötab aga nii, et üks osapool EI TAHA lehma niisama ära anda, samas kui teine osapool püüab teda vaatamata sellele erinevate vahenditega motiveerida. Smith & Wesson on väga hea motiveerija näiteks. Esimesel puhul on selge seos nõudmise ja pakkumise vahel, mis on vajalik väärtuste ühtlustamiseks, teisel puhul see puudub.
Kütuseaktsiisi ja maamaksu sidumine ongi näide väljapressimisest, kuna need kaks asja ei ole omavahel kuidagi seotud. Ma ei hakka siin rääkima labasest valest, et linn aktsiisist osa ei saa. Ma räägin pigem sellest, et Savisaar püüab maamaksu tõstmise põhjenduseks tuua planeeritava kütuseaktsiisi tõusu ning tema enda poolt välja mõeldud käibemaksu tõusu (kuna tegemist on luuluga, siis ei hakka me seda rohkem siin kommenteerima). Ainuke võimalus neid kahte asja kuidagi omavahel siduda transpordivahendite kuulutamine kinnisvaraks. Tõsi, mingi rebu siin loomulikult on — kui kütust osta ei jõua, siis auto ei sõida ja olekski justkui kinnisvara, aga selleks peab seaduse juba niigi lõtva püksikummi venitama ennenägematutesse kaugustesse.
Huvitav on ka see, et ootamatult on Edgar sujuvalt pooli vahetanud ning asunud oma endiste seisukohtade rünnakule. Keskerakond on minu mäletamist mööda korduvalt võtnud sõna kütuseaktsiisi tõstmiseks — põhjuseks roheline mõtteviis ning üleautostumise ohjeldamine. Tuletagem meelde ka seda, et vaid mõni aeg tagasi arvas Savisaar üldse seda, et inimesed ei peakski nii palju autodega sõitma ning et teede mitteparandamine on üks meetod selle saavutamiseks. Keegi äkki seletab ära, mida võiks kogu see komejant veel tähendada (peale lihtlabasase väljapressimise)?
PS. Ja kui keegi kohukesteks peaks julgema piiksatada, et tänu neile ei tõusnud käibemaks, siis ma ei tea. See oleks sama hea kui väita, et tänu neile tõusis hommikul päike, mille kuri Ansip tahtis igavesti maa alla matta.
Post a comment