Valismisperiood on läbi saanud ja valimistejärgne periood on alanud. Jagatakse kohti, võetakse kohti, sõbrunetakse ning minnakse tülli. Järjekordne kohukeseskandaal on jõudu kogumas Kristiines, kus väidetavalt väljapressimisega sunniti kodanik Erik Korpi hääletama opositsioonikandidaadi (kelleks muide oli isamaaliitlane Tarmo Kruusimägi ja keda me paremini tunneme kui Kojameest) vastu ning Natalia Vaino nimelise kohukese poolt. Ma ei hakka kogu lugu siin ümber kirjutama, seetõttu lugege parem asjakohast Postimehe artiklit.
Küll tahaks ma aga ära tuua kaks kommentaari selle jutu juurest, üks neist naljakas ja teine tõsine. Esimese kommentaari jättis keegi trump, kelle kannet vabas vormis edasi andes võib esitada kui küsimust: “Mis on ühist korbil ja kohukesel? Mõlemate selgrooks ja südameks on kohupiim.”
Teine kommentaar on autorilt nimega larissa läptop. Ma võtan siinkohas endale vabaduse seda juttu pisut paremini liigendada:
Lugupeetud kaaskommenteerijad võtavad asja väga emotsionaalselt. Suures parastamise õhinas tuntakse keskerakonna tegevuse üle isegi heameelt – küll on tore, et reform sai üle nina, vaata, mis nad ise teinud on.
Võtame asja pisut vähem rõõmsalt – tegelikult saime üle nina hoopis meie, sai meie demokraatia. Ei maksa nii kergelt kaasa minna keskerakondliku mentaliteediga – me võime seda teha, kuna teised on ka teinud. See on koolipoisilik, lausa lapsik õigustusviis. Asju tuleb ikka hinnata ikka teistsuguse väärtusskaala järgi, olgu selleks siis hea-halb, õige-vale, eetiline-ebaeetiline või siis seaduslik-ebaseaduslik.
Oluline on see, et me ei harjuks ära sellega, et üks erakond kasutab kogu aeg ebaeetilisi võtteid, me ei tohi lihtsalt õlgu kehitada ja möönda: mis teha, see ju Keskerakond! Seda mõtteviisi esindab ka väljaütlemine: lõpetage ometi see kohukesest jahumine, ära on tüüdanud kogu see jama! Aga vaikimine tähendab ju leppimist sellega, just nõnda lasemegi endile pähe istuda! Seni kuni me ei lepi enda avaliku mõnitamisega, pole meil ka õigust sigaduste suhtes tüdimust tunda!
Antud reformierakondlase kohta võib öelda – allus šantaažile, aga võib ka öelda: osutus müüdavaks. Arvan, et reformarid peaksid asjasse väga tõsiselt suhtuma. Loodan väga, et enesepuhastuseks ei ole juba liig hilja.
Lapsik on aga mõtteviis, et kõik erakonnad on ühesugused väljapressijad. Siin ilmneb taas keskerakonna saatanlik geniaalsus: ise sigatsedes kompromiteerib ta ka kõiki teisi erakondi. Seega polekski nagu vastutust oma tegude eest. Sigatsemisel on hoopis kasud sees: omad valijad jäävad niikuinii truuks, teistel erakondadel vajuvad võimalikud valijad tagant ära, kuna inimesed pettuvad poliitikas. (Muide, kui järele mõelda, ega praegustele opositsioonierakondadele küll eriti mingeid väljapressimisjuhtumeid inkrimineerida ei anna. Võrreldes keskerakonnaga peaks nende renomee sellest ju paranema, aga millegipärast kisub keskerakond ka neid alla. Oma süü selles paradoksis on ka meie endi pealiskaudsusel ja “pika puuga löömisel”.)
Teoreetiku arvamus “need parteid on mind nii ära tüüdanud” pole mitte ainult lapsik vaid ka ohtlik. Mis on siis “nende parteide” alternatiiv? Paraku ainult üheparteisüsteem. Mäletame ju veel liigagi hästi, milliste kuritarvitusteni taoline monopol võib viia.
Nii et andkem endale ikka aru, mille kallal haugume. Oma suhtumisega kujundame ju endi tulevikku.
Kui Reformierakond seda Korpi välja ei viska, siis on nendepoolne teo hukkamõist suht silmakirjalik.
Ütleme nii, et ma plaanisin selle jätta nn. jätkulooks. See jutt siin on ettevalmistus sellele.