pronto.ee

Õun

Täna tekkis Minutisse jabur uudis, mida keegi skandaalse tõe pähe on edastanud. Lugesin ja mitte ei saa vaiki olla.

Selgub, et keegi Briti härrasmees on ostnud omale aakri maad ja tegeleb seal potipõllumajandusega. Et oma eluviisile põhjendust leida on ta teinud uurimistööd ja avastanud, et hirmus palju toitu läheb arenenud maailmas raisku ning sellega saaks mustmiljon neegrit kusagil Kongos söönuks.

Iga kord kui ma sellist artikli loen hakkab mul valus. Mitte sellepärast, et kusagil midagi raisku läheb, vaid sellest kui eluvõõrad inimesed on. Nimelt, mida mees tegelikult tegi oli see, et ta paljastas kuivõrd efektiivne praegune süsteem on, võrreldes varasematel aegadel kasutusel olenud lahendustega. Rääkides sellest kui skandaalsest laristamisest on sama hea kui rääkida, et raamatute lugemine rikub moraali ja vähendab ajukapasiteeti.

Sest selle kodaniku sõnavõtuga tuli mulle meelde kooliaeg, mil räägiti sellisest asjast nagu naturaalmajandusest (see on see majandus, mis eksisteeris enne raha leiutamist). Põhimõtteliselt üks asi, mida selle käigus tutvustati oli tootmise paiksus. Muu hulgas räägiti seal ka sellest, et kui mida lähemal on tarbimine tootmisele, seda väiksemad on kaod ja seda odavam on hind. Lisaks räägiti seal ka seda, et mida suuremahulisem on tootmine, seda efektiivsem see on ning lisaks räägiti seal seda, et mida lähemal on tootmine toorainele, seda kasumlikum see on. Tõsi, teinekord vajab tootmine rohkem toorainet kui tema lähedal asuv maadla võimaldab seega tuleb valida, kas suuremamahulisem tootmine või tooraine lähedus. Põllumajanduse juures on tooraineks viljakas pinnas ning väga palju vaba ruumi ja väga vähe inimesi.

Mida ma sellega silmas pean? Kui ma lähen õunapuu juurde ja sealt õuna nopin ning ära söön, siis jääb sellest järgi kõigest  õunasüdame jagu (laristamine!!!) jääke. Paraku on seal neid õunu vaid üürike aeg ja palju sinna puu alla neid inimesi ikka mahub. Sestap tekib mul idee õunu koju viia. Tänu sellele hangin ma omale korvi (kulu), teen tööd (kulu) ja vean saagi siis autoga linna (kulu), et sahvris (kulu) hea võtta oleks. Lisaks veereb nii mõnigi õun kuhugi vahele, saab transpordil muljuda või muutub mõnel muul viisil söödamatuks. Puu all korvi pandud õuntest ei jõua kaugeltki kõik õunad mulle koju, mis omakord tõstab kulu õuna kohta.

Üritame nüüd selle õuna poodi viia. Nüüd tekivad lisak veelgi uued ja huvitavad kulud: nimelt ei piisa enam käest ja korvist. Tuleb organiseerida varud, et õunu edasimüüjal pidevalt võtta oleks. Tuleb organiseerida suuremahulisem transport, tuleb organiseerida suuremahuline säilitamine. Tuleb läbida kvaliteedidkontroll. Tuleb saada sertifikaat, et müüdav kraam on söögi ja müümiskõlbulik. Tuleb hankida müügipind. Tuleb müügilinnale hankida vahendis ja seadmed, mis võimaldavad õunu müüa. Tuleb organiseerida nende jõudmine lettidele ja nende hindamine ning jooksev kontroll. Tuleb arvestada riskiga, et mitte kõigi õunu ei õnnestu maha müüa.

Üritame õuna nüüd neegripoisile viia. Nüüd tuleb mängu põhimõtteliselt kõik, mis eelmises sambas, aga juba vähemalt kahes riigis, kusjuures veel riikidevaheline transport. Kui puu all seismine ei võtnud üldse aega ning koju viimine võttis päeva, siis poodi viimine võtab vähemalt nädala kui mitte kaks ja toimetamine teise riiki võib võtta juba kuid. Eriti kui transport toimu kuhugi arengumaasse. Mida pikemaks läheb aeg, seda suuremaks lähevad kulud. Lõpuks selgub, et neergipoiss peab selle eest maksma ligi 10x rohkem kui inimene esimeses poes. Ning kadu temani jõudmise juures on 25%. Loomulikult pole neegripoiss nii rikas, et seda õuna omale lubada.

Aga mis selle mehe jutu juurde tagasi tulles tragikoomiline on. Näiteks toodi seal Mark & Spenceri võileivaosakond, kus iga päev sõidutatakse prügilasse 13000 leivakannikat. Muide, see number tundub palju suure, kui see kaalult on, kuid skandaali loomiseks on see piisav. Võtmae nüüd asja nõnda, et neegripoisteni vedamiseks tuleks need kannikad kokku koguda, sest ükshaaval neist ju tuviga ei saada. Need tuleb pakendada, KOHE peale lõikamist, sest juba paari päevaga on seda raske tarvitada ja juba paari nädalaga on seal tuukrid sees — eriti kui kraami on suurtes kogustest ja iga kannika kvaliteeti ei saa individuaalselt kontrollida. Seda tuleb veda, ümber lastida, vedada, säilitada, vedada, ümber jagada, vedada. Tulemuseks on see, et kohale jõuab hulk toiduks kõlbmatut kraami, millele lisaks tuleb kanda ka selle hävitamise kulud. Äkki oleks olnud mõistlikum see hävitada kohe? Ilma nende kohutavate kuludeta?

Lisaks on üldteada fakt see, et arenenud riigid on võimelised tootma toitu mitu korda rohkem kui nad ise on võimelised tarbima.  Samas selleks, et seda neegripoistei toimetada on riigil odavam see riik vallutada, seal korraldada oma tootmine ning nõnda neegripoisid rõõmsateks ning ümarateks toita. Vedades ülejääke kuhugi maailma teise otsa, tekivad kulud, mis tuleks võtta oma kodanike taskust. Paljud teist on valmis lapse nädalas korra söömata jätma, et üks neegripoistest saaks korra nädalas süüa?

Või teine võimalus — paljud teist on valmis sööma ebakvaliteetsemat toitu, ignoreerima säilivusaegasi ning valikuvabadust? Kohalike põllupidajaid doteerituakse niigi, sest tegemist on strateegilise ressursiga (kriisiolukorras saavad kõik aru, mis tähendab see, et kartulid on endal võtta). Hävitada põllumajandus täielikult ning osta kõik Taanist sisse (seal on hea maa, effektiivne ja suures koguses transport vähendab ka kadusi).

On olemas veel kolmaski võimalus — nimelt tuua näljased neegripoisid siia, toidule lähemale. Huvitav, kuidas selline asi meeldiks sellele seaga kokku elavale britile? Kuna tegemist on eelnevatest meetoditest kõige effektiivsemaga, siis selles suunas paistab töö käivatki.

Äkki lihtsalt ei kirjutaks selliseid asju ja ei ajaks mind kurjaks?