Iga natukese aja tagant tuleb mõni tõeliselt rumal inimene lagedale geniaalse ideega, et valimistel peaks olema võimalus vastu hääletada. Miks see rumal on, sellest ei viitsi ma enam kirjutada, otsige ise mu vanematest kannetest. Lihtsalt kui te töölt koju lähete, siis te ju ei otsusta, mis teed mööda te EI LÄHE. Te otsustate ikka, mis tee mööda te LÄHETE.
AGA. Selle artikli kommentaarides oli üks huvitav mõte, mida võiks edasi arendada. Mis oleks, kui viiks sisse nn kandidaadi number null? Kui inimene otsustab hääletada kandidaat number nulli poolt, siis tähendab see seda, et ta hääletab tühja koha poolt. Kusjuures tegemist ei ole üksikkandidaadiga, vaid lausa nullparteiga, mis saab oma “kohti” d’Hondt meetodil edasi kanda. Näiteks hääletamata jättes jagatakse tema hääl parteidi vahel protsentuaalselt vastavalt muude poolt antud häältele, seega see pigem võimendab praegust sahkerdmist ja poriloopimist: mida vähem inimesi hääletab, seda parem suurematele parteidele, kellel on oma kindel liikmeskond ja seega ka hääletajad (nn tüma maad on vähem).
Põhimõtteliselt tähendab see seda, et kui nullpartei ületab valimiskünnise, siis kõik nullpartei poolt antud hääled muutuvad kandidaadikohtadeks, mis jäävad tühjaks. Kohe päris tühjaks, ilma palgata, ilma esinduskulutuste ja muude asjadeta. Hääletamistel nende kohtade hääli ei arvestata ning maksimumhäälte arvuks loetakse muude kohtade summat — see on selleks, et Riigikogu säiliks töövõimelisena. Õigupoolest muudaks see Riigikogu ka teovõimelisemaks, kuna asjapulkade arv väheneb, marginaalsemad parteid ei ületa künnist ning edaspidi näeks ka parteid rohkem vaeva oma kohtade eest võitlemisel.
Kokkuvõttes oleks tulemuseks vastutustundlikum, teovõimelisem ja tetahtelisem Riigikogu.
Emm … töölt koju minnes otsustan ma nii seda, mis teed mööda mitte minna, kui seda, mis teed mööda minna.
Sõltuvalt kellaajast võin ma kõrvale lükata idee minna kõige lühemat teed mööda, sest sel kellaajal kujuneb see kõige pikemaks.
Ehk siis otsustan ühe otsuse raames nii poolt kui vastu.
Sotsiaalselt vastutustundliku inimesena aga oleksin ma huvitatud näiteks sellise tee sulgemisest, millel inimesed tihti (näiteks iga kolmas sõitja) oma rehve lõhuvad ning mille parandamine linna rahade eest käib. Annaksin seega vastuhääle selle tee avatuna hoidmisele.
Sotsiaalse ja vastutustundliku inimesena sa hoiatad neid, aga ei keela (seda nimetatakse valimispropaganda). Inimestel äkki on transpordivahendiks jalgratas või nad elavad sellel tänaval. Võib-olla neile lihtsalt meeldib auklik tee, võib-olla on neil kiire ja see tee on otsesem.
Mis puutub valimistesse, siis ongi nii, sa lõppkokkuvõttes ikkagi valid ühe neist teedest mis sulle vastuvõetav on. Ja sa ei saa teistel keelata mingit teed valida, mis ühel või teisel põhjusel sulle ei sobi. Riik, kus hakatakse teiste eest otsustama ei ole enam demokraatlik ja valimised on sellisel juhul farss. Otsuse teed sa ikkagi ainult ja AINULT enda valikut tehes.
Demokraatia kui rahva *enamuse* võim ehk siiski? Või Sa väidad, et riik ei tee Sinu eest ühtegi otsust, või et kõik otsused, mis valitsuses tehakse, on sellised, millega Sa täielikult nõustud?
Kui ma tunnen, et riigis on midagi halvasti, on mul õigus teha ettepanek selle muutmiseks. Kui sarnaseid ettepanekuid koguneb kodanikelt piisavalt palju – olgu nende sisuks siis kas uue tee ehitamine, vana tee remont või vana tee sulgemine, siis viiakse see ellu.
Preventatiivseid otsuseid võetakse vastu kogu aeg ning nende eeliseks on hilisemate (võimalike) kahjude ärahoidmine.
Kellegi vastu hääletamine on ühelt poolt protest – “tee on katki” ning teiselt poolt preventatiivne – “kui tee jääb avatuks, on tõenäoline, et juhtub rohkem ja rohkem ohtlikke õnnetusi”.
Hmm .. sa kalendrit oled ikka vaadanud? Üheparteisüsteem, kus eksisteerisid “õiged” ja “valed” asjad sai läbi pea kaks aastakümmet tagasi. Demokraatlikus ühiskonnas eksisteerib võimalus, et vastamisi on kaks võimalus, mõlemad õiged. Pealegi saab demokraatlikus ühiskonnas hääletada ainult konstruktiivselt — elu paremaks tegemiseks peab olema selge suund, mida tahe ja võimalus kaikaid nendele, kes midagi teha tahavad kodaratesse visata. Perset laiaks istuda ja iga vinguda oskab igaüks.
Ühesõnaga, restoranis valib oma toidu igaüks ise — kui sulle ei meeldi oliivid, ei anna see sulle vähimatki õigust kritiseerida minu praadi.
Ma ei ole väitnud midagi “õigete” ja “valede” asjade kohta.
Mulle tundub, et me räägime üksteisest täiesti mööda.
Las ta jääb.
Poliitikas on “halb” ja “vale” sünonüümid. Kujuta nüüd ette olukorda, kus Ameerikas toimuvad presidendivalimised ja saab anda ka vastuhäält. See oleks absurdne.
Muide, poolt hääletamine ja vastu hääletamine on teineteist välistavad. Üks on lisamismeetod ja teine ellimineerimismeetod. Nende kasutamine ühe ja sama protsessi juures oleks parimal juhul võrreldav laiuse hüppamisega.
Ja lõpetuseks üks asi veel: kui viidaks läbi selline absurdne süsteem ja kehtestataks vastuhääl, siis suure tõenäosusega saaks Keskerakond Tallinnas mitte ainult enamuse, vaid on võimalik, et nad saavad KÕIK kohad. Nimelt kõikidel selle partei toetajatel on ju samuti vastuhääl ja kui neid juba eelmine kord oli arvuliselt piisavalt, et 50+% kohti Tallinnas saada, siis oleks neid küllalt, et ellimeerida kogu konkurents.
Üksikkandidaatidele ei ole sellistel puhkudel samuti mõtet eriti loota. Üksikkandidaadid ei saaks siis küll eriti vastuhääli, kuid samas ei üle nad ka künnist ning kui päeva lõpuks miinus ja plusshääled kokku lüüakse, võib Savisaar ennast kasvõi Tallinna keisriks kuulutada.
Lõpetuseks — praegune valimissüsteem eeldab, et inimene valib omale asemiku kas siis linnavolikokku või Riigikokku. Hakata rääkima, et sulle üks või teine mees ei meeldi on lihtsalt teemast mööda rääkimine. Otsusta, kes on sinu esindaja ja kogu lugu.
Ma ei ütle ilmtingimata, et ma pole nõus Sinu seisukohtadega pluss- ja miinushäälte osas. Mind ärgitas kirjutama Sinu toodud näide kojusõidutee valimisest või mittevalimisest – kasutan ise tekstides palju analoogiaid ning kui kellegi teise toodud seisukohta illustreeriv näide tundub minu jaoks mittepaikapidav, tekitab see minus küsimuse näite ajendiks oleva seisukoha paikapidavuses. Muud ei miskit.
Vahet ei ole .. sa sõidad koju lõpuks valitud teed pidi ja see ongi see, mis on tähtis. Sa teed valiku, olgu argumendid millised tahes. Kontorise sa ju magama ei jää.