Mõnikord analüütikute sõnavõtte lugedes ei saa ma aru, millest nad aru ei saa — inimesed on suutelised võtma täiestu üheselt mõistetavad näitajad ja sellest mingeid kaugeleulatuvaid (täiesti valesi) järeldusi tegema. Mõnikord tundub, et ka esmapilgul haritud inimene ei ole suuteline isegi noa ja kahvliga sööma, rääkimata keerulisematest ülesannetest. Mõnikord …
Iseenesest on inimestel õigus privaatselt jama suust välja ajada. Isegi kaine peaga. Samas ajakirjnduses võiks elementaarnegi filter ikkagi ees olla — isegi praegusel hapukurgihooajal. Üks taoline kummastust tekitav jutt EPL-i kommentaariumis on pärit autorilt nimega Margit Keller, PhD, TÜ sotsiaalse kommunikatsiooni vanemteadur ja kannab nime “Väikepoodnikust ja mastaabisäästust”.
Loo rebu on üsna raske sealt välja lugeda, sest esmapilgul ei lähe pealkiri ja sisu kuidagi kokku. Artikkel paistab rääkivat Robertist, kes elab kusagil Jamaica lõunaranniku kalurikülas. Mustanahalise Roberti trumbiks on silmipimestav naeratus ja toit mis ei tekita seedehäireid. Ja hea hinna-kvaliteedi suhe — ma pean silmas toidu asjus. Autor räägib maitseelamusest, kuid jättis lisamata selle, et kas elamus oli positiivne või negatiivne ning hinna-kvaliteedi suhtest, mis kontekstist lähtuvalt tähendab pigem seda, et toit ei olnud küll suurem asi, aga see-eest ei maksnud ka eriti midagi. Ja see naeratus …
Olgu, tegelikult ma arvan, et jutu mõte oli kah sõna sekka öelda päevakajalistel teemadel. Olgugi, et see oli päevakajaline eelmine aasta. Nimelt teeb lugupeetud PhD meele mõruks see, et Eestis on arvatavasti iga tuhande elaniku kohta 280 ruutmeetrit kaebanduspinda mis on selgelt suurem kui Euroopa keskmine (160 ruutu). Osavalt toob autor sisse Luksemburgi ning Norra (kus näiteks on kaubanduspinda 750 ruutu 1000 inimese kohta). Demagoogias nimetatakse seda topiseeffektiks. Taoline nimetus tuleb võitlustreeningutest, kus tõelise vaenlase asemel kasutatakse topist, et harjutada heiteid ning lööke. Kuna taoline nukk ei hakka vastu võib seda kõik proovida ilma omapoolsete kahjudega. Demagoogias kasutatakse seda nõnda, et ühele asjale omistatakse teise asja omadused, mida on esialgsest seisukohast lihtne ning turvaline rünnata. Antud juhul seotakse kabanduspinna hulk elanikkonna jõukusega, katsutes sellega näidata, et meie elanikkond elab üle oma võimete. Kuig see väide iseenesest võib mingil määral tõelegi vastata, on seos ruutmeetrite ja rikkuse vahel olematu. Pigem tasuks kaart uuesti ette võtta ja jõuda järeldusele: mida kaugemale põhja poole, seda suuremaks läheb kaubanduspindade osakaal tuhande inimese kohta. See pole ka üllatav, sest kui su suvi on kolm kuud sitta suusailma, siis putkad, turud ja väikepoes ei oma kaubanduslikult väga suurt väärtust. Mis turgu sa ikka pead riigis, mille suvi on kolm kuud sitta suusailma?
Huvitava kõrvaldetailina tõi ta välja ka selle, et Statoilis pole müüjatel lubatud istuda. Omalt poolt tean ma lisaks ka niipalju, et müüjatel on rangelt soovituslik naerata ja olla võimalikult abivalmis. Sest millise mulje jätab kauplus inimesele, keda võtab kaupluses asimese asjana leti taga lösutav haigutav teenindaja. Sotsiaalse kommunikatsiooni teadur võiks ju teada, milliseid sõnumeid see potentsiaalse kliendi suunas saadab. Ärge unustage, et me elame tegelikult riigis, kus valitseb tööjõupuudus — kui inimesi sunitakse midagi tegema, siis tavaliselt on sunnivahenditeks nii hea palk või mõni muu lisahüve, et selle kaotamine ei ole töötajale vastuvõetav.
Tundub siiski, et kogu loo mõte on väikekaubanduse ja -tootmise hävimisest. Üsna kunstlikult luuakse kuvand justkui oleks tegemist mingi vandenõuga, mille abil vahendajate ja kaupmeeste salaliit katsub rahvast riisuda. Taolise kuvandi lõi omal ajal ka üks teine režiim, mis pärast seda kõik varad võrdõiguslikkuse egiidi alla endale jagas. Need, kellelt jagati nimetati kulakuteks ehk külakurnajateks ja saadeti Siberisse. Autor kurdab oma rasket elu, et tema maja all ei ole poekest, kust ta saaks värskeid saiu osta. Mitte, et ta ostaks neid iga päev või midagi. Lihtsalt talle meeldiks, et oleks.
Üldiselt hakkab mulle järjest rohkem tunduma, et inimene ei jaga majanduse elementaarseid hoobasi, nimega nõudmise-pakkumise suhe. Peaaegu iga aasta avastavad mingid tegelased, et üks või teine soovunelmate nišš on täitmata. Pärast aastapikkust virelemist leiavad nad, et klientuur on nad reetnud ja kõik need saiasoovijad jäidki ainult soovijateks. Ostjaid polnud aga kusagil. Kliendid on tänapäeval palju teadlikumad sellest, mida nad ostavad kui sotsiaalse kommunikatsiooni vanemteadurid aimatagi oskavad. Proovides lisaks apelleerida n.ö. Hiina kaardile tundub, et kuna jutul suurt sisu pole, siis järelikult on tegemist ikkagi looga mustanahalise Roberti naeratusest.
Ohjah, naeratus …
Post a comment