Kuna eile ma midagi kirjutada ei saanud, siis katsun nüüd ennast tühjaks rääkida.
Jalgrattamatk Lõuna-Eestis on ikka päris nõme mõte. Ma pean silmas seda, et milleks need künkad — oma olemuselt on tegu ju mägede naeruvääristamisega: õiget mäge nagu polegi, aga juba sitt on üles vändata ikkagi. Need lätakad, kes tahtsid meie mäe tipu madalamaks kaevata olekskivõinud tulla oma labidate ja ekskavaatoritega ning need pinnakumerused minema tassida. Ja allesjäänud pinna asfalteerida.
Okei .. tunnistame ausalt üles, et ma mingi suurem asi sõidumees ei ole: toss oli lõpuks väljas, jalad valutasid, selg valutas ja kätel oli samuti oma osa täita kogu ebamugavustunde juures. Kuna loomulikult ei puudunud ürituse juurest ka viin, siis kuulusid invaliidide osakonda veel kõht ja pea. Ning koju jõudes hakkas ka süda puperdama. Solidaarsusest.
Lõikasime kogu ürituse käigus nii et maa must. Õnneks oli rada selline sinkadi-vonkadi ja otseteede leidmine ei olnud eriline pingutus. Need otseteed oleks võinud minna LÄBI mägede, ma oleks veel rahulolevam olnud. Sellised sõidud panevad tegelikult mõtlema MP3 mängija ostmise peale. Muide, peamiselt mind ei huvitagi niivõrd muusikakuulamine, kuivõrd audioraamatud: sina väntad ja mingi mõmm loeb sulle raamatut ette. Pole paha! Ja raadio oleks kah vajalik. Ma pean natuke selle pilguga ringi vaatama. Ma tean, et osad MP3-e mängijad oskavad just audioraamatute pärast bookmarke teha. Praegult on nõme, kui sa oled asjaga kusagil poole peal ja siis pead hullult kerima hakkama järgmine kord, kui edasi tahad kuulata. Kust ma küll sellise leiaks?
Aaa .. ja meie fantastiline algnelik oli Pokk, mina, Võsa ja Siret. Hiljem ühines meie ridadega Kults, kohati lõik kampa Aare ja üks E tähega tütarlaps, kelle nime ma valesti kirjutamise kartuses jätan saladuseks. Ise nägin seal veel Kärbest ja kuuldavasti olevat ka Hallsilm esimesel päeval natuke pedaalidega tutvust teinud. Pärast läks tal “kodar” katki. Go figure!
Kogu üritust aitasid muide jumestada ka muusikalised kollektiivid, milledest esimene oli Dagö ja teine Terminaator. Seal olid veel ka mõningased vaheettevõtjad, näiteks Contra ja vennad kitarritinistajad-ja-silmad-kinni-lauljad-sest-me-häbeneme-publikule-silma-vaadata. Ja Edgar Valter jagas pilte.
Asi päädis lõpuks Surra ja Mart Kondiga Nokus. Täitsin seal oma vitamiinivõlga ja jõin paar õlut. peaks mingil hetkel Mardi käest oma lambid tagasi kasseerima. Nad on siiski oluline osa mu korteri sisekujundusest (või selle puudumise varjamisest).
Tegelt kuulus meie punti vahelduva eduga ka Sireti kolleeg Janek. Aga ta ei viitsinud enm mingil hetkel kahel rattal edasi vändata ja hakkas ennast veristama. Ratas oli ka natuke katki…
Jah, õige, mul läks see täiesti meelest ära.