Time for celebration, oh!
Overcome with a sense of elation
I’ll never let you get to me
Survival is my victory
Täna oli siis Isamaliidu ja Res Publica Liidu (no mida nime!) üldkogu. Kuna ma olen ikka päris pikalt selle partei aktiivne liige olnud, siis loomulikult ei möödunud ka see üritus ilma minuta. Laias laastus oli asi prognoositav — pingeline, elektrit täis kui siiski (napilt) kontrolli all. Kõik üritavad pulti enda kätte rabada kui praeguselt hetkel tähendaks kellegi selge domineerimine palju solvumist ja asjatuid pingeid. Või nagu Ruts ütles: ilmselt kogu parteile parem, kui jõujooned jagunevad võimalikult võrdselt. Eks hiljem näeb kuidas asi lahenes.
Tegelikult (üksjagu koomiliselt) huvitavad oli naissoost aseesimeeste kandidaatide kõned. Kõigepealt ronis pukki Ene Ergmaa ja teatas — tema kandideerib selleks, et toetada Mart Laari. Kas teile ei tundu, et valmisprogrammina on see justkui nõrgavõitu, arvestades sellega, et ta suurt midagi muud ei öelnudki? Kohe järgmisena teatas Elle Kull, et poliitikasse on rohkem naisi vaja, sest naised on targemad. Arvestades just eelnevat sõnavõttu kõlas see argument ikka väga mitteveenvalt. Kusjuures kuna ta nagu oma väidet põhjendama ei vaevunud, siis paraku jäi ka see valimisprogramm kuidagi nigelaks.
Muide, nigelaks jäi ta ka selle poolest, et hea väide, kui see tagurpidi panna ei tohi olla diskrimineeriv. Näiteks kui Kulli väide pea peale keerata saab tulemuseks selline asi, et (kõik) mehed on viletsad riigijuhid. See on nõrk väide selle poolest, et vahest mäletavad kõik ühte kuulsat Eesti naispoliitikut, kes küsimuse peale, et kas ta on naine või minister vastas, et eelkõige on ta siiski naine. Mis ametikoht see “naine” selline on, ja kes täpselt ta seda rolli esindama valis, see jäi kogu selle väite juures piinlikult segaseks. Minister ei ole ei mees ega naine. Minister on minister, soost sõltumatult.
Post a comment