Hea juht peab kasutama ära iga võimalust, et oma vastaliste jõude hajutada: kas siis tehes neid umbuslikuks oma liitlaste vastu või andes neile hea põhjuse jagada oma väed väiksemateks gruppideks ning läbi selle muutes neid nõrgemaks.
— Niccolò Machiavelli, “Dell’arte della guerra”
Selline oleks siis vabas vormis tõlge võimuteooriate ühe kuulsaima mehe sulest. Vaadates Iraagis toimuvat on tsitaat temalt rohkem kui kohane: viimaste aastate jooksul sealkandis aset leidnud sündmuste orkestreerijad ei ole ilmselt paljuks pidanud tema “Il Principe” omale algmaterjalik võtta. USA on praeguseks sattunud staatusesse, mida Machiavelli nimetas principe novo ja laias laastus samad masside juhtimise teooriad, mis kehtisid viiesaja aasta eest kehtivad ka tänapäeval.
Machiavellit on just tänapäeva vasakpoolsete poolt süüdistatud teleoloogiliste seisukohtade — näiteks “eesmärk pühendab abinõu” propageerimises. Päris nii see siiski ei ole, teadma peab ka konteksti. “Il Principes” lähtus ta sellest, et eesmärk pühendab abinõu ainult siis kui see on kõigi osaliste huvides — ehk siis kui jutt käib riigi stabiilsusest ja selle kodanike heaolust ning turvatundest. Isiklike ambitsioonide puhul (raha, võim, jne.) töötab see kõik pigem valitsejale vastu kui tema kasuks. Tänu paljudele otsekohestele ning tihtipeale ka paljastavatele avaldustele garanteeris ta selle, et “Il Principes” katoliku kiriku poolt pärast avaldamist peaaegu viivitamatult Index Librorum Prohibitorumisse surati.
Nagu eelpool toodud tsitaadist näha on ei ole ütlus “Divide et impera” (“Jaga ja valitse”) ka Machiavellile võõras. Põhimõtteliselt ennustasin ma juba enne teist Iraagi sõda, et head nahka sellest invasioonist ei tule — paljud Saddam Husseini sammud olid põhjendatavad just tema printsiipidest lähtuvalt. Esiteks pidi mees koos hoidma kolmest erinevast kogukonnast koosnevat moodustist ja teiseks ei aidanud asjale põrmugi kaasa see, et arhivaenlased Iraan ja USA üksteise võidu mässulisi suurte rahapakkidega loopisid. Praeguseks on lugu jüudnud sinnamaani, kus Saddam tõmmati kenasti oksa, igast aferistid aidati pukki ja USA on saddami tööd: mässulistega sõdimist ning kolme kogukonnaga žongleerimist ise korraldama.
Selliste ennustuste tegemiseks ning eriti veel pärast sellega liamiseks ei pea paraku just eriline oraakel olema. Palju huvitavam oli minu tsenaariumi kohasel see, mis edasi saab. Minu prognoos oli see, et kui USA ambitsioonid olid siirad (ehk “stabiilsus ja kodanike heaolu ning turvatunne”), siis õnnestub neil umbes viie aasta jooksul riik stabiliseerida ning principe novo roll kohalikule valitsusele üle anda. Kui aga need ambitsioonid olid isiklikust kasust lähtuvad, siis lähtuvalt Machiavellist siin head nahka ei tule ning umbes viie aasta pärast käivitatakse plaan B, ehk “divide et impera”.
Jaga ja valitse printsiibi alusel jagatakse riik kolmeks ning võimu lõdvendatakse. Türgi satub automaatselt konflikti kurdidega ning on lõpuks sunnitud selle osa okupeerima. Kuna Türgi on USA liitlane NATO-s, siis pigistatakse silm suuresti kinni ja tehakse mõlemalt poolt kurje nägusi, kuid tegelikkuses on kõik omavahel kenasti kooskõlastatud. Osaliselt oli Türgi Euroopa Liitu surumise soov USA poolt just sellega seotud, sest nõnda oleks läbi Türgi kogu EL sellesse avantüüri lohistatud. Selle osaga oleks võtmesõnadeks olnud quid pro quo.
Pärast kurdide Türgi abiga kontrolli alla saamist plahvataks justkui iseeneseslikult uuele hingamisele sunni ja šiia konflikt. USA rõhutab igal võimalikul juhul, et nemad teevad kõik võimaliku ning tituleerivad seda sektivägivallaks. Näiliselt toimub kõik iseenesest kui tegelikkuses õhutatakse seda kõik ikkagi kusagilt Pentagonist. Kuna sunnid on väiksemaarvuline kogukond, siis paratamatult hakkavad nad igat pidi vastu pead saama. Tänu sellele on nii USA kui ka saudid sunnitud neid toetama — loomulikult stabilisatsiooni egiidi all. Lõpuks läheb asi nõnda kaugele, et saudid sekkuvad otseselt ning sunni osa liidetakse teise USA liitlasega regioonis.
See jätab alles kolmanda osa, šiiad. Nendega on asi selle mõttes huvitav, et umbes siis kui kaks eelmist plaani hakkavad jõudma otsustavasse faasi alustab USA näiliselt väljatõmbumist. Iraanil ei jää siis palju muud üle kui tekkivas võimuvaakumis asuda kolmandat osa endaga liitma enne kui kumbki kahest eelmisest seda teeb. Pärast seda on USA sunnitud uuesti sekkuma — sarnasel Iraagi-Kuveidi konfliktile. Tõenäoliselt on USA arvestanud sellega, et kui Iraan ja Iraak suhteliselt tasavägiselt omal ajal rinda pistsid ning Iraak haledalt esimeses Lahesõjas kitli peale sai, siis mis see ära ei ole neilegi üle küüru anda. Pealegi on levinud üldine arusaam, kui usujuhid Allahi juurde saata, siis on rahvas rõõmus ja võtab “vabastajad” avasüli vastu. Õigupoolest loodeti seda juba ka Iraagi puhul, aga seal oli korraldajate arvates probleem selles, et Saddam oli ilmalik juht.
Selline on üldjoontes minu arvamus sellest, mis toimuma hakkab. Türgi nagu näha on justkui oma esimesed sammud teinud. Mõnes mõttes Armeenia genotsiidi tunnustamine oli osaliselt ka Türgi pööbli üles ässitamine, kes tahaks nüüd kellelegi kätte maksta. Iraaki tungimine lahendaks kaks probleemi ühe hoobiga — saaks justkui kurdidele korralik klopper anda ja samas näiliselt ka USA-le käru keerata.
Sunnidega on selline lugu, et ameeriklased on juba asunud neid avalikult toetama, relvastades ning kaitstes neid. Saudid on samuti aktiivsemalt oma rahakotiraudu avama asunud — tuletagem meelde, et nad tegelevad parasjagu Euroopast paraja portsu moodsaimate sõjalennukite ostuga ning nii USA kui Iisrael vaatavad ükskõiksete nägudega ringi ja lasevad vilet. Poleks see asi kuidagi kokku lepitud oleks selle koha peal ilmselt mõlemal neil kobisemist olnud.
Kolmeks jagamine ei ole tegelikult samuti midagi ootamatut. Loomulikult alguses välistati see plaan täielikult, kuid tuletagem meelde, et järgmine aasta saab järjekordse Bushi võim Valges Majas otsa. Uutest kandidaatidest on päris mitu aga deklareerinud, et nad soosivad Iraagi kolmeks jagamist ning sealt välja tõmbumist. Tõenäoliselt üks neist saab ka praeguse kliki toetuse ning eelpoolkirjeldatud operatsioon käivitub, kulmineerudes Iraani ründamisega. Kui midagi mokka läheb, siis tuuakse “uus poiss” ohvriks, veeretatakse kõik tema kaela ning aetakse JEB pulti (ok, see oli huumor, aga ainult pooleldi).
Ning ärgem unustagem ka seda, et enamustel liitlastel (Eesti kaasa arvatud) on plaan järgmise asta lõpus oma väed sealt välja tõmmata. Seega praeguse kava kohaselt kui midagi millalgi toimuma hakkab, siis oleks selleks aasta 2009. Ootame ja vaatame. Olukord võib ju veel kardinaalselt muutuda (näiteks Iraan võib ametlikult tunnistada tuumarelva olemasolu, keerates kõik pea peale) ja paraku elame me huvitavatel aegadel. Nagu Hiina needus, ma ütlen.
Post a comment