Sel ajal kui Iisrael süstemaatiliselt Litani jõe põhjakallast praegusest elanikkonnast “vabastab”, on elu Iraagis võtnud võrdlemisi põneva pöörde. Ja põneva alla pean ma silmas seda Hiina needust: “Olgu sul huvitav elu!” Mäletate, kui USA Iraagi oma kontrolli alla sai, siis pidi asi kohe heaks minema. Aga ei läinud. Sestap aeti kõik Saddami kaela, pärast kelle tabamist pidi kõik heaks minema. Aga ei läinud. Seejärel leiti uus kurikael Abu Musab al-Zarqawi näol, pärast kelle tabamist pidi kõik heaks minema. Aga ei läinud. al-Zarqawi on selle koha pealt kõige markantsem näide: mees tapeti 7. juunil, 2006 õhurünnaku käigus ja õigupoolest õnnestus Bushil vaid paar päeva sellega laiata. Pärast seda, kui oli näha, et kurikuulsa terrorimehe surm on rünnakute (ja ohvrite) arvu hoopis mitmekordistanud pole poisist enam kippu ega kõppu ajakirjanduses olnud (peale mõne üksiku mittemidagiütleva märkuse). Juhtide tapmine paistab viimasel ajal kahe riigi standardrelvastusse kuuluvat — Euroopa kogemus on näidanud, et ainuke asi mille juhi tapmine tekitab on võimuvaakum, mis tavaliselt lõppeb anarhia ning soovimatute kõrvalnähtudega (nii nad tapsidki meie Ferdinandi!). Vähemalt Euroopas peetakse juhtide tapmist halvaks tooniks. Diskrediteeri, vangista, aja tülli — palun, aga tapmist peetakse halvaks tooniks.
Kuid see pole see, millest ma tahtsin rääkida. Huvitav on hoopis see, et hetkel püütakse Iraagis meeleheitlikult kodusõda korraldada. Olete tähele pannud, et peaaegu mitte ükski rünnak otseselt tsiviilelanike ja pühakodade vastu pole tehtud enesetapurünnakutena, mis on üllatav, sest kohalike jaoks on see üsna tavaline vahend vaenlase pihta löökide andmiseks? Võib-olla mäletate ka seda, et mõni aeg tagasi tabati kaks Briti sõdurit, kes olid ennast kohalikeks maskeerinud ja igaks juhuks ka ohtra lõhkeainega varustanud. Nende meestega läks asi koguni nii karmiks, et Briti sõjavägi oli sunnitud kiirkorras tankidega vanglasse tungima, et neid vabastada enne kui nende ülekuulamisega alustati. Igal juhul spekuleeritakse hetkel sellega, et nn kodusõda, millest mõned Suurbritannia võjaväe tippninad vihjeid teevad on tegelikult midagi, mida püütakse kunstlikult eile kutsuda, et vältida alternatiivi: riik jaguneb kolmeks, millest lõunaosa liitub Iraaniga, keskosa Süüriaga ja Kurdid moodustavad enda riigi. Mis oleks peaaegu automaatselt sõjas NATO liikme Türgiga. Ükski kolmest variandist pole Valge maja hetkeadministratsiooni jaoks vastuvõetav, sest kaks esimest varianti tähendaks nende riikide mõjuvõimu kasvamist (pluss kontroll nafta üle) ja viimane NATO nõrgenemist.
Las aga tapavad üksteist.
Who cares?
Lauri on nii nunnu !!! : )