Täna ühte vestlust pealt kuulates suutsin lõpuks formuleerida ühe teesi, mis mul juba päris tükk aega on peas keerelnud. Nimelt puudutab see inimliku rumalust ja ahnust.
Pean tunnistama, et mind ei lakka kunagi hämmastamast rumalate inimeste meelekindlus oma vigade sooritamisel. Sa näed, et tegelane hakkab kohe oma elu või tööd tuksi keerama ja ulatad talle suuremeelsusest käe. Ja mida teeb rumal inimene? Hammustab! Ja mille pärast hammustab? Sellepärast, et ta arvab, et sa tahad talt midagi ära võtta.
Kuidas tunda ära rumalat inimest? Rumal inimene on selline, kes pea kõik oma elu tähtsamad otsused on teinud sellised, et ta pärast neid kahetseb — eriti veel seetõttu, et otsuste tegemise ajal tunneb ta ennast tõeliselt targa ja otsustusvõimelisena. Põhjuseks on Machiavelli printsiip: eesmärk pühendab abinõu ainult siis kui see on seotud vajaduse, mitte ahnusega, sest vastasel korral on tulemus enam-vähem vastupidine soovitavast. Mõnes mõttes on esmapilgul vajadus ja ahnus väga sarnased, kuid ometigi fundamentaalselt erinevad ja rumalad inimesed paistavad silma selle poolest, et nad ei oska neil vahet teha. Ahnus on tavaliselt lihtsam ja kergemini rahuldatav põhjus ning seetõttu jääb see nende puhul domineerima.
Rumala inimese tunneb ära ka selle poolest, et pea kõikide oma edusammude eest elus peab ta tänama kedagi teist ilma kelleta poleks ta kuhugile jõudnud.
tõeliselt rumal inimene ei kahetse vaid arvab et kõik teised on süüdi.
kahetsus on juba samm või isegi kaks sammu targaksaamise teel
Väheoluline täpsustus, et eesti keeles on see ütelus: «Otstarve pühendab abinõu!» Autoriks Ignatius Loyola, Jesuiitide ordu rajaja ja esimene ordumeister.
Eesti keeles on tegelikult üteluseks “Eesmärk pühendab abinõu!”. Kuid küsimus ei olnud mitte üteluses, vaid selle tähenduses. Teleoloogilisest seisukohast lähtuvalt, nagu enne Machiavellit seda võeti oli asi lihtne — sul oli eesmärk, see eesmärk oli hea ja see tuli saavutada. Machiavelli seisukoht oli see, et see eesmärk peab olema KÕIGILE hea (kasvõi kaudselt), sest vastasel korral pöördub see eemärk sinu enese vastu.
Exitus acta probat. Ovidius. See on kõige varajasem mis mulle meenub. Mulle paraku ei meenu, et lugupeetud püha Ingnatius sellest midagi oleks rääkinud (ehk valgustate mind, kui eksin). Ma kardan, et lugupeetud guru on liialt kolme musketäri lugenud 🙂
Rõõm muidugi tõdeda, et esimese ordumeistri kaasaegsed (ja võitluskaaslased) veel elus ja hea tervise juures on ning esinevad katteta hämamistega… ainukesed, kes eitavad kod. Loyola osalust selles mõtteteras, on jesuiidid ise…
Aga meisterlahmija Mart seda muidugi ei tea…
Et loll jutt lugupeetud gurule korralikult kurgust alla kühveldada. http://www.thelatinlibrary.com/ovid/ovid.her2.shtml Vaata rida nr 85. Sellega on üsna ühemõtteliselt selge, et jesuiitide rajajat autoriks nimetada ei saa. Sarnaseid mõtteid on korranud üsna suur ports inimesi, paraku minu teada ei kuulu nende hulka Ignatius. (Ei saanud lugupeetud guru jutust aru, kas ma viibin teadmatuses, olen jesuiit, olen Ignatiuse võitluskaaslane või kõike kolme korraga?)
See originaalne tsitaat atribuutitakse tõepoolest Ovidiusele. Et Loyolal saaks selles mõtteteras kuidagi “osaline” olla, peaks ta sünniaasta olema ca 500 aastat varem, kui väidab Wikipedia. Kui sa muidugi ajamasinatele ei vihja.
Kodanik Mart on tähtsa targutamise käigus jälle tüüpiliselt põhiküsimusest mööda hiilinud.
Kordan siis puust ja punaseks: on üldlevinud arvamus, et see lause on kod. Loyla öeldud… jesuiidid (ja nende poolehoidjad) väidavad küll vastupidist… järelikult on autor Loyola!
Loomulikult võis midagi sellist keegi ka varem öelda, näiteks koopainimene Nif-Naf… miski roomlane ei lähe kohe üldse arvesse…
😀 Ignatius ei ole esimene ja ta pole midagi sellist väitnud. Lugupeetud guru väide on vale igas detailis. Kui ma õigesti mäletan, siis isegi Dumas ei omistanud seda Ignatiusele (vaid väitis, et see on jesuiitide moto või midagi sarnast). Jesuiite on sellises väites süüdistatud küll, Hermann Busenbaum SJ oli esimene ja tema teosest leiab tõepoolest sarnased sõnad. (Nagu väidavad protestantlikud ajaloolased, kindlasti jesuiitide salaagendid, on see süüdistus alusetu ja tsitaat on kontekstist väja kistud.)
Roomlane ei lähe arvesse 😀 nice touch. Soovin õnne. Nif-naf, lugupeetud guru.
“Rumala inimese tunneb ära ka selle poolest, et pea kõikide oma edusammude eest elus peab ta tänama kedagi teist ilma kelleta poleks ta kuhugile jõudnud.”
Suuri asju ei saa üksi teha ja kellegi abiga või koos kellegagi tegemine on tihti palju etem, kui üksi rahmeladamine. “If I have seen farther it is by standing on the shoulders of giants.” — Isaac Newton.
Keegi ei rääkinud üks rahmeldamisest. Jutt käis sellest, et nad pole sellesse ise mingit väärtus lisanud. Rumal inimene ei ole ise võimaline midagi looma.
Nüüd, kui lugupeetud guru Nif-Naf on saba kannikate vahele tõmmanud, tuleb tunnistada, et midagi jesuiitlikku on sinu kirjutises tõepoolest. Osa sellest tundus suisa tsitaadina Baltasar Graciani sulest. 🙂