Viimase Gruusia-Venemaa konflikti alguspäevil prognoosisime ühe tuttavaga mida Venemaa tahab ja kuidas see omavaheline nügelemine seal päädib. Nagu arvata võis olid meie vaatenurgad totaalselt erinevad kuid kui suits hajus oli selge, et vähemalt see kord oli mul õigus. Nüüd on leitud uus tüliõun ja ma katsun ka seekord prognoose teha. Alljärgnev hinnang on tegelikult paari nädala vanune mil me (taaskord) vaidlesime võimalike stsenaariumeid läbi.
Alustame algusest:
Ajalugu.
Teise ilmasõja eelõhtul oli Ukraina jagatud kaheks. Suurem osa riigist kuulus NSVL-i (Nõukogude Ukraina) ja teise poole annekteeris endaga pärast Lääne-Ukraina alistamist Poola. Piruka kallal oli asjatamist ka Rumeenial ja Tšehhoslovakkial. Pärast sõda taastati riik oma endises ulatuses Nõukogude Sotsialistliku Vabariigina rahvaste vanglas.
Pärast paari sajandi pikkust kuulumist Venemaale andis Hruštšov 1954 aastal Krimmi poolsaare Ukrainale, kus sellest sai praegune Krimmi Autonoomne Vabariik. Pärast NSVL-i lagunemist ning Ida-Euroopa riikide taasiseseisvumist on olud seal olnud kogu aeg ebamäärased — Krimm pole algusest peale soovinud kuuluda Ukrainale ning Kiiev oli sunnitud näiteks kaotama üheksakümnendate alguses valitava presidendi ametikoha, sest Venemaaga ühinemise plaan oli juba tollal päevakorras. Parlamenti siiski pole seniajani laiali ajada veel tihatud, kuigi viimase paarikümne aasta jooksul seal erinevates instantsides korduvalt Vene trikoloore lehvitatud.
Pärast iseseisvumist andis Ukraina (peamiselt küll Lääneriikide survel) oma territooriumil asunud tuumarelvad tagasi Venemaale, saades vastutasuks lubaduse, et viimane austab riigi iseseisvust ja loobub terriotoriaalsetest nõuetest. Lisaks eeldas kokkulepe ka seda, et Ukraina ei ühine NATO-ga ja ilmselt ka EL-ga.
Venemaa.
Minu meelest on venelased selle konflikti jooksul on kõige vähem mõistetud tegur. Vaid paar kaadrisõjaväelast on püüdnud meie idanaabri tegevust selgitada, kuid paraku on nende sõnad langenud kurtidele kõrvadele. Venemaa tegevusele leitakse järjest fantastilisemaid selgitusi, mis oleks kindlasti naljakad kui need ei kuuluks ühiskondlikele arvamusliidritele. Kas te olete tähele pannud, et suur hulk poliitikuid ei soovi sel teemal eriti sõna võtta või on nende sõnavõtud võrdlemisi vaoshoitud? Seda selle tõttu, et lõpuks ometi on ka meie riigiisadele kohale hakanud jõudma, et riikidel ei ole emotsioone või kinnisideid nagu inimestel. Riikidel on huvid.
Mis huvid on Venemaal Ukrainas? Venemaa huvid piirduvad Ukrainas tegelikult üksnes Krimmiga. Krimm on Venemaa kõige olulisema laevastiku kodusadam, milles asuvat infrastruktuuri ei ole võimalik ka parima tahtmise juures sealt vastuvõetava aja jooksul ning mõeldava eelarvega kuhugile viia. Pealegi kuhu? Venemaal on küll lühike maariba Musta Mere ääres kuid sinna on praktiliselt võimatu midagi ehitada. Ainuke reaalne alternatiiv on Abhaasias asuv Suhhumi ning see on ilmselt ka kõige tõenäolisem põhjus, miks Venemaa apsuasi grusiinide vastu toetab — tegemist on plaan B variandiga kui Krimmiga asjad vett vedama lähevad.
Õigupoolest ainuke põhjus miks venelased just nüüd Krimmis ringi toimetavad ongi Euromaidani järelmõju — Ukraina muutus väga lühikese aja jooksul täiesti kontrollimatuks muutujaks, mis nõudis kohest tegutsemist. Arvate, et Putinit huvitavad kaasmaalased? Ma olen üsna kindel, et antud juhul on nad lihtsalt ettekääne ja tegelikult võiks Euroopa Liit välisvenelased rebastele sööta. Venemaad huvitab ainult Musta Mere laevastik ja läbi selle ligipääs India ookeanile, Atlandi ookeanile ja Vahemerele ning ilma selleta lakkaks Venemaa olemast globaalne mängija. Tõsi, teoreetiliselt võiks nad Musta mere laevastiku jagada Balti laevastiku ja Põhjamere laevastiku vahele laiali, kuid see eeldaks tõenäoliselt mitme uue lennukiemalaevaeskaadri loomist ning muu hulgas ka Läänemere täiendavat militariseerimist (mis Eesti vaatevinklist poleks üldsegi hea).
Olevik.
Nagu märgitud sai, tegeleb Venemaa Ukrainas oma huvide kaitsmisega. Siin tuleb mängu terve hulk tegureid — esiteks on Ukrainal näpud põhjas. Kohe VÄGA põhjas ning praegusel hetkel oleks sõda nende jaoks ränk isegi kui nende vastaseks oleks Eesti sugune kääbusriik (Ukrainas elab 45 miljonit inimest). Paljuski sellest nõrkusest tingituna on võim paljudes piirkondades langenud pärast riigipööret oligarhide kätte (mis läänemaailma seisukohalt on kõike muud kui demokraatlik ning ihaldusväärne lahendus). Venemaa on Kiievi nõrkusest suurepäraselt teadlik ja sestap dikteeribki hetkel reegleid. Läänemaailm on loomulikult suurepäraselt kursis Venemaa huvide olemusega ja kuna tegemist on olulise tasakaalustava teguriga näiteks Lähi-Ida malemängus, pole nad ka tegelikult huvitunud viimase liigsest pahandamisest või veelgi hullem, mängust lahkumisest.
Tänu sellele on Putin hetkel mõnusas olukorras, kus ta ei pea otseselt kartma ei Ukrainat ega lääneriike, eeldusel, et ta midagi väga rumalat ei tee. Huvitaval kombel on kõige suurem oht kogu mängule hoopis suurus nimega Krimmi tatarlased, keda on seal üle poole miljoni, kes on moslemid ja kes on Venemaa peale valdavalt maruvihased (nendega võrreldes oli meie küüditamine väljasõit rohelisse). Õigupoolest ainuke asi, mis praeguse olukorra võib segaseks muuta ongi see, et Ukraina armee jookseb Krimmis laiali ning valveta jäänud relvad langevad tatarlaste kätte, kes siis toruks ühekorraga nii venelaste kui ukrainlaste vastu pööravad. See on põhjuseks, miks Venemaa on lennujaamad ja sõjaväebaasid oma kontrolli alla korjanud — vältimaks relvade sisenemist väljast ning omaniku vahetamist seest. Tänu sellele on baaside blokeerimine toimunud suhteliselt rahumeelselt, sest venelastel pole neid raudu endale tegelikult vaja; nad lihtsalt tahavad kontrollida kelle käes need on — senikaua kuniks need ukrainlaste käest ei lahku on kõik okei.
Praeguse rinnapistmise tõeline tanner on loomulikult meedia ja suurimaks relvaks propaganda ning see on asi, mida venelased suurepäraselt valdavad. Neid ei huvita absoluutselt see, mida arvab Mustamäel Facebookis oma arust naljakaid postitusi tegev Juhan, nad teevad tõelist turundust: propagandat ainult nendele, kellel on vaja seda kuulda: Krimmi venelased. Selle edukuse taga on kaks väga olulist tegurit: esiteks pole Ukraina viitsinud sealse rahvaga mitte aastkümmet tegeleda ja praegult maksab see väga valusalt kätte ning teiseks on Venemaa elatustase Ukraina omast oluliselt kõrgem — võrdlus Eesti ja Soome vahel ei oleks selles valguses sugugi kohatu.
Tulevik.
Nagu ma ennist kirjutasin on Venemaa jaoks olulisena ainult üks asi — Musta mere laevastiku säilimine. Tänu sellele näen ma kolme potentsiaalset stsenaariumi. Esiteks Venemaa saab Krimmi omale ja laseb ülejäänud Ukrainal minna. Tõenäoliselt nõuaks Ukraina selle eest ka mingit valuraha ning tõenäoliselt ta selle ka saaks. Teiseks Ukraina laguneb kaheks, pool jääb Vene mõjusfääri ja pool Euroopa mõjusfääri. Mõlemad pooled maksavad oma vasallidele hunniku raha ja aitavad nad jalule. Võib-olla millalgi ebamäärases tulevikus toimub midagi analoogset Saksamaade ühinemisega. Kolmas variant on see, et Ukraina jääb tervikuna Vene mõjusfääri. See on tegelikult ka kõige tõenäolisem lahendus, sest selleks pole vaja mitte midagi teha. Venemaa loobub Ukraina gaasi doteerimisest, kaubavahetus hääbub ning Ukrainal on sügiseks näpud nii põhjas, et ükskõik kui palju EL neile ka laenu ei anna pole sellest küll. Pealegi, laen tuleb ju tagasi maksta. Varem või hiljem läheb seal löömaks ning Putinil poleks siis vaja muud teha kui saabuda kohale, üleni valges.
Igal juhul on reaalne sõjaline konflikt ebatõenäoline, samuti on ebatõenäoline sama stsenaariumi kordumine teistes riikides — neil/meil pole lihtsalt midagi mida Venemaa tahaks ja mida ta osta ei saaks. Kindel on aga see, et Venemaale pole vastuvõetav oma põhilise laevastiku baseerumine riigis mis kuulub NATO-sse või EL-i.
Post a comment