pronto.ee

Idufirmad on juba mõnda aega olnud paljudel meelel kui keelel. Õigupoolest enam mitte nii paljudel, sest suur hulk huvilisi on oma käe valgeks saanud, näpud põletanud ja tagasi palgatöö nappi kuid turvalist leiba sööma suundunud. Ettevõtlus nõuab ohverid, suuremaid ja pikaajalisemaid kui arvatakse, see vajab palju pealehakkamist, julgust ning mis seal salata ka tugevat toetust koduseinte poolt. Üksikud edulood mida üle ja üle korratakse on rohkem erandid kui reeglid, lisaks häbematut suur osa neist on õnnestunud pigem juhuse tahtel kui osaliste pingutuse tõttu.

Mõnikord isegi vaatamata osaliste pingutustele.

Kahjuks on suur osa idufirmasi asutatudki idufirmadena, ilma igasuguse selge plaanita kuhugile välja jõuda. Koosolekutel räägitakse küll plaanidest ja visioonidest, kuid kuid kui müra välja taandada sarnanevad järgi jäänud elemendid äravahetamiseni plaaniga investoritel nahk üle kõrvade tõmmata ja aasta pärast järgmise projektiga lahedale ujuda. On tekkinud koguni omaette seltskond, kes nimetavad enast sariettevõtjateks ja kes on spetsialiseerunud raha meelitamisele. Nad teavad kõik õigeid sõnu, tunnevad kõiki vajalike inimesi, nad on eneskindlad ja veenvad. Ning nii nagu sarimõrvarite hingel on mitmed enneaegse otsa leidnud inimelud, leiab nende minevikust kamaluga ühel või teisel põhjusel tegevuse lõpetanud ettevõtteid.

Ühest küljest võiks nende tegevust isegi mõista, sest amoraalne on jätta lollidele alles nende raha. Paraku kahmavad nad selle raha ära nende tegelaste käest, kellel on reaalne idee ja tõeline toode, mis vahendite puuduse tõttu pisitasa välja surevad. Pole haruldane ka juhtum kui sellised turundusmeistrid suudavad ennast mõnda reaalset väljavaadet omavasse ettevõttesse sisse süüa ja selle algsete omanike käest võileivahinnaga välja petta. Nõnda sünnivad nende üksikud edulood, mida nad siis järgnevatele potentsiaalsetele investoritele oma projektina ette söödavad.

Kuid mitte sellistest inimestest ei tahtnud ma rääkida. Räägime parem sellest kuidas tunda ära projekti, mis on tühjast kohast üles puhutud ja millega kaasnevad riskid on suured ning tulevikuväljavaated küsitavad.

1. Projektil pole reaalset toodet või intellektuaalset omandit. Ilma reaalse tooteta ettevõtteid on hämmastavalt palju, sest koduleht ja hunnik juhuslike skriptijuppe ei kvalifitseeru ka parima tahtmise juures millekski, mille eest keegi on valmis raha lauale lööma. Kui sellisel ettevõttelt võtta ära esmane rahavoog, siis kahaneb kogu ettevõtmise jääkväärtus väga kiiresti nullilähedaseks.
2. Ettevõte esmane tegevus kompenseerib millegi või kellegi nõrkust. Sellistel puhkudel on tegemist n.ö. puukfirmaga, mis saab eksisteerivad vaid tänu sellele, et keegi teine on talle turu loonud. Ka selliseid ettevõtteid on palju ning nende nõrkus on ilmne — kui turg (nõudlus) kasvab piisavalt suureks piisab peremeesorganismil lihtsalt oma nõrkuse likvideerimisest ja ongi pidu läbi.
3. “Me too” ettevõte. Igat äri on võimalik teha kolm korda: esimest korda, õigesti ja raske raha eest. Teoreetiliselt on võimalik seda alati teha ka neljandat ja viiendat korda (veel raskema raha eest ja üliraske raha eest) kuid sellistel puhkudel on mõistlikum pigem mõni varajasematest üritajatest ära osta. Pealegi kui sul on juba sellises mahus senti lauale veeretada, siis milleks kogu see idufirmandus? Kui projekt ei mahu ühtegi neist kolmest kategooriast, siis on tegemist kopeerijaga kes on valinud üleküllastunud turu, kus konkurents kasumi varem või hiljem ära sööb. Halvimal juhul on tegu lausa turusolkijaga, kes ise suur midagi teenimata takistab seda tegemast ka teistel.
4. Dirigentide bänd. Nii jabur kui see ka ei tundu, eksisteerib hulk ettevõtteid mis on loodud idee ümber, tihtipeale isegi ilma igasuguse võimekuseta seda reaalselt teostada. Tavaliselt on sellega seotud hulk inimesi, kes käivad koosolekutel ja kellel on alati laitmatult triigitud särk, eeskujulikult valitud lips ning hästiistuv ülikond. Kui aga kogu projekti tausta uurima hakata, siis selgub, et neil pole asjaga seotud ühtegi patsiga poissi ning vaid parimatel juhtudel on kusagil mingi ebamäärane plaan kogu lahendus sisse osta. Ehk siis on tegemist pigem vahendajatega.

Tegelikult on ohufaktoreid veelgi ja ma hiljem täiendan seda nimekirja. Senikaua aga mõelge, kas osa neist mustritest ei tundu tuttavad?

Ahjaa. Eraldi faktorina võib välja tuua inimesed, kes endiselt räägivad Skypest kui Eesti idufirmast. Esiteks pole see reaalselt Eesti firma, kuigi siin toimus nende põhiline tootmine, teiseks on see juba nii vana ettevõte, et seda peaks olema piinlik startupiks nimetada ning kolmandaks pole see juba mõnda aega isegi eraldiseisev juriidiline keha vaid Microsofti osakond.