Wikipedia annab sõnale idioot järgneva algse tähenduse:
Väljend idioot viitas Vana-Kreeka linnriikides inimesele, kes oli egoistlikult pühendunud vaid oma enese huvide eest seismisele ning viilis kõrvale ühiskondlikest kohustustest. Keeldumist oma rollist avalikus elus — näiteks pooldemokraatliku polise ees kodanikukohustuse täitmisest, peeti häbiväärseks. Kui kedagi nimetati idioodiks, siis mõeldi selle all, et antud kodanik ei olnud võimeline pädevalt vastu võtma avaliku elu või poliitikat puudutavaid otsuseid.
Tänase päeva idioodi kahtlasevõitu tiitel kuulub ETV toimetajale Mart Linnartile, kes arvab, et inimene võiks saada vastu hääletada. Ja te imestate, et valitsus nii jabur iga kord välja kukub kui sellistel inimestel on hääletamisõigus?
Vastu hääletamine võib esimesel pilgul tunduda huvitav kontseptsioon, eriti eestlasele, kes igal võimalikul juhul on sitakeeramise peal väljas, kuid tegelikkuses näitab see ainult seda, et inimene pole valimistest ja demokraatiast absoluutselt aru saanud.
Esiteks ei ole valmised lihtsalt hääletamine. Põhimõtteliselt valid sa endale rahvaesindaja, kes peaks vähemalt teoreetiliselt sinu huvide eest seisma. Kuna teised mehed sind ei esinda ei saa sa neile ka vastu hääletada, kuna nad esindavad kedagi teist. Laias laastus tähendaks hr Linnarti vaimuküllane idee seda, et teda esindab mingi konkreetne kodanik, ülejäänud teda ei esinda, aga eriti ei esinda teda üks tegelane, kes talle eriti ebameeldiv tundub. Demokraatia põhiprintsiip ütleb siiski seda, et kõik ühiskondlikud kihid peaksid saama oma esindaja valida ja kellegi õigustel ei tohi varvastel talluda. Kui sa kellegi teise kandidaadi maha hääletad, siis just seda sa teedki. Andes oma ühe hääle kellelegi sa hääletadki ju kõigile ülejäänutele vastu, kuna protsentuaalselt nende toetus väheneb.
Teiseks pääseks sellisel juhul riigitüüri juurde ainult otsustusvõimetud lontrused või populistlikud aferistid. Tegijal juhtub nii mõndagi ja tänu sellele tekib ühel või teisel põhjusel mingis grupis põhimõtteline vastuseis, mis on ka mõistetav, sest olles võimul oli see partei OMA valijate huvide ees seisnud. Vaatame nüüd sellist olukorda (protsendid on antud juhul näitlikud ning neil puudub igasugune side reaalsusega): ütleme, et Keskerakonna poolt on 40% rahvast, IRL-i poolt teine 40%, Reformi poolt oleks 15% inimestest ja Klenski poolt 5%. Kõik IRL mehed ei salli Keskerakonda ja hääletavad selle maha. Keskerakond omakorda hääletab maha IRL. Reformi mehed hääletavad maha Keskerakonna ja Klenski omad Isamaa. Lõpptulemuseks on Klenski 5%, Reform 15%, Keskerakond -15% ja IRL -5%. Parlamendis saab Reform seega 75%, venelased 25% kohtadest ning 80% rahva tahe jääb täielikult arvestamata (40% + 40%). Vot selline lugu.
Nõukogude ajal oli võimalik hääletada ka kommunistide ja parteitute bloki vastu, aga kuna valimistulemused olid võltsitud, siis oli poolthääli (ametliku statistika kohaselt) vähemalt kümme korda rohkem ning kommunistid pidid “rahva tungival nõudmisel” riigivalitsemist jätkama. Kahtlustan, et need vastuhääletamise sisseviimise ideed lähtuvad — kui mitte teadlikult, siis alateadlikult — tollasest süsteemist.
Vastuhääletamine on võimalik ainult siis kui toimub jah/ei hääletamine. Sisuliselt ei ole see sellisel juhul enam aga rahvaesindajate valimine, vaid referendum ning seetõttu täiesti teine asi. Referendumiga omale asemiku Riigikokku valida ei ole võimalik, sest inimest saab seal esindada korraga ainult üks valitu (lähtuvalt printsiibist, et üks inimene — üks hääl).
samal teemal tükk aega tagasi..
http://wolli.blogspot.com/2004/10/vali-mind-mees.html
Arvutuskäik on huvitav ja tulemus õpetlik kuid sellel on üks pisike viga. Antud rehnutil puudub igasugune side reaalsusega.
Ja milleks on mul vaja inimest, kes minu huvide eest seisab? Ma võtan ise seda mis tahan. Sest banistan eesti vabariigis hääletavad raha ja kildkonna tehtud valimisseadus. Selline haige olukord, kus mingi paarisaja häälega saab sisse tibi aga mitme tuhande häälega inimene ei saa.
Muidu aga sinuga nõus, et need on lollid kes vastu hääletavad. Kui tõesti pole kedagi kes meeldib, võtab tark ka halvimast olukorrast parima. Mina võtan Irve 100 kr pluss selle, mis Sentiuse pakkumisest üle käis.
See on tegelikult sinu mure, et sa häälte ülekandmise printsiibist aru ei taha saada. Ma toon näite. Ütleme, et eletoraadi suurus on 100000 inimest. Seejärel ütleme, et ma olen igavesti popp tegelane ja korjan ainuisikuliselt neist 75000 endale. Järgmine kandidaat, mis kuulub teise parteisse saab 10001 häält, järgmine, mis kuulub samuti teise parteisse võtab teise 9999 häält, seejärel järgmine, kes kuulub minu parteisse saab 3000 häält ja siis veel üks, kes on samuti minu oma saab 1500 ja kolmas SAMUTI minu partei mees saab 500. Ja ütleme, et piirkonnast saab valitud 5 inimest.
Ma teen tabeli:
5 koha peale kandideerivad:
75000 – mina
10001 – esimene vastane
9999 – teine vastane
3000 – minu esimene liitlane
1500 – minu teine liitlane
500 – minu kolmas liitlane
kokku: 100000 häält
Mida see kõik tähendab?
Väga lihtne … minu partei liikmed on kokku teeninud 80% häältest. Vastaspartei on kokku saanud 20%, kuid kuna meil on kuus kandidaati ja viis kohta, siis peab üks kandidaatidest välja jääma. Sinu ootuste kohaselt jaguneks kohtade arv 3 kohta minu parteile ja 2 kohta minu vastasparteile, mis teeks suhtarvuks 60% ja 40%. See aga ei ole päris kindlasti selle elektoraadi arvamus, sest igasuguse loogika kohaselt toetades mind toetavad nad automaatselt ka minu erakonda. Seega on igati mõistlik, et valitud saavad kõik neli minu partei meest ja see üks vastaspartei mees, kes teenis 9999 häält jääb välja, sest tema valitud saamine tühistaks automaatselt 20% inimeste arvamuse.
Ma saan aru selle valimissüsteemi loogikast, aga ma pole sugugi rahul sellega, et koos ühe “kunniga” satub riigikokku ka kaks jobu.
Lisaks veel see, et antud süsteemi demokraatlikkust korrumpeerib olukord, kus parteid kasutavad massiliselt (jah, seda nad teevad) häältepüüdjaid a´la võrno&kõrv, kellest üks ei viitsi ja teine on lihtsalt küündimatu.
Kohe ei oskagi valida, kas variant: kunn lakeidega nõu pidamas riigiasjade üle või see teine: tarkade vanemate kogu sama probleemi kallal. Aga Savipätsi võiks muidugist kuulutada mitteametlikult kunniks küll.
Tänu häälte ülekandmisele pääsevadki ka asjalikud inimesed parlamentidesse. Vastasel korral oleks kogu Riigikogu täis nn häältemagneteid a la Võrno ja Leinatamm
Valimissüsteem, mida kirjeldad käib rohkem ikkagi USa ja sealkandi süsteemide kohta. Meil puudub oma valitud isikuga igasugune side. Inimene, kes hääle saab ei ole mingiljuhul esindaja.
See, et sa ise oma esindajaga sidet ei pea on sinu oma probleem. Mina olen näiteks oma esindajale kirju saatnud ja vastuseid saanud. Neil on nimelt kohustus sinu probleemidega tegeleda, kui sa veel ei tea.
See on vaieldav, kas tänu häälte ülekandmisele pääseb parlamenti rohkem trahiinlasi või isikuvalimiste läbi. Mina usaldan vox populi rohkem kui mingi targa “kunni” maitset.
Vaieldav on ka demokraatlikkus. Sest see et üks mees otsustab, keda paati lubada, mitte rahvas, võib vägagi rahva tegelikku soovi moonutada. Näide: valin IRL-i, sest mulle meeldib Tanel ja partei programm tervikuna, sest ta on tegija aga trahiinlast yprust ei valiks. Sisse saab aga trahiinlane, kuna on järjekorras kusagil eespool. Järeldus: p…rsse see kõik.
Kohe saan ma Pronto käest tõrva ja suled aga olgu …
Esiteks on persest valimisringkonnad. Eesti on piisavalt pirakas et teha kõik kanditaadid valitavaks igal pool. Seejärel lasta maha ka nimekirjavalimine ja teha isikuvalimine st. saab Edgar oma 200000 häält … ja saab ühe koha, saab Unzip oma 50000 häält ja saab ka ühe koha jne. Kes läheb ministriks selle asemel tuleb kraps pingereast järgmine. Kui häältepüüdja saab oma häältega sisse aga tööd ei taha teha siis tuleb tema seljatagant järgmine, kama kõik millisesse erakasse ta ka kuulub. Lihtne ja arusaadav, poole lihtsam kui eesti maskusüsteem. Ja populistid ruulivad meil niikuinii.
Enne kui pole rahva vara enda tasku kühveldanud nõuka nomenklatuuri ja komparteilastega arveid õiendatud, pole see bananistan täieline Eesti Vabariik.
Mina arvan, et need, kes on vahetanud rahvuslikud aated omakasu vastu, flirtides võõramaalastega või näppe riigivara kallale ajades, need kes on võimul ja liputavad sinimustvalgega, on paljusid reetnud ning hoidumine reeturite tagasihääletamisest Riigikogusse pole mingi ülbus, ükskõiksus või “tarkus.”
Vastupidi, see on hoolimine meie riigi algsest ideest: Eesti riik loodi eesti rahva hüvanguks. Kui me lõplikult kiidame heaks nende sibide tegemised siis me pole rahvana üldse midagi väärt.
Eesti riiki ei loodud tiblade integreerimiseks, omasooiharate sotside kiimlemiseks, klenskilaste ülbamiseks, reiljunnide-oravate-kesikute-irl poolt jupphaaval laialitassimiseks(e)ärastamise sildi all, eesti rahva reeturite – kompartei tippjuhtide heaks äraelamiseks. Nende värdjate heaks äraelamiseks, kelle jaoks surm kuuli läbi oleks liiga hea karistus.
Eesti riik loodi eestlaste jaoks, eestlaste kestmiseks. Ja kui tundub, et praegused parteid on riigi lörtsinud, siis tuleb öelda ei äraspidisele demokraatiale kas siis jalgadega hääletades või midagi äkilisemat ette võttes.
Paranda mind kui ma eksin, aga kas sa mitte praegult ei võtnud enda kanda kogu vastutuse Eesti pekkiläinud asjade eest? Sellist tuha päheraputamist poleks ma sinu poolt küll oodanud.
Ei oodanud? Me ei ole need, kes me olime eile, ja homme ei ole me need, kes me olime täna.
parandan. Süü võtan osalt ikka enda peale ikka, aga vaid selles osas, et oma KL rühmaga ei arreteerinud Tartus olevaid nõuka nomenklatuuri esinumbreid ega lasknud neid maha ja 90-ndal ei ühinenud Pullapää jäägrikompaniiga, et ei teinud piisavalt kihutustööd malevlaste seas eksiilvalitsuse poole minemiseks ja ENSV Ülemnõukogu mahatapmiseks. Kahjuks. Aga oleks võinud.
Nüüd on juba hilja mässata ning valida tuleb kolme asja vahel, rangelt JOKK stiili säilitades:
a) vägivallatute vahenditega see plaanikomitee ja EKP sitapeade klikk võimu ning kokkuröövit varanduse juurest minema peksta,
b) oodata et nad surevad lõpuks vanadusse
c) saata kõik persse, hoolitseda vaid iseenda eest, täita oma taskuid ja hoorata seda bananistani sama usinalt nagu tln rae kesikud oma kodulinna riisuvad. Või siis nagu rullnoks Ken liikluseeskirju rikkus, nagu Kallas riigi raha “ära kaotas”, nagu Laar raudteed ja EEnergiat parseldas. Ühesõnaga, kõik müügiks.
See viimane variant on tegelikult kõige mõistlikum, sest siis ei saa kibestunu, ükskõikse või reeturist mässaja silti külge. Ja ma olen püüdnud end selles suunas kasvatada, läheb päris hästi, kas tead. 🙂
Noh, nagu sa ise praegult tunnistasid oled sa üks neist. Mis sulle kogu selle värgi juures siis nii väga vastukarva käib.
COMMENT_DELETED
Kui paar sõna ära vahetada sobiks see jutt suvalise sisserännanu repertuaari. Häbi!
Paljad sõnad. Ma tean mitmeid mitte-eesti juurtega inimesi, kes on rohkem eesti rahvuslased kui res-publica tippjuhtkond kokku.
Ka tilk tõrva meepotis võib kogu värgi ära lörtsida, olgu see nii hea kui tahes. inul ajas res-publica oksele isegi mitte Lihula pärast vaid siis kui Juhan Keni vallandamata jättis.
Häda ei anna häbeneda ning riigis valitsevast olukorrast tuleb võtta mis võtta annab. Juhan võtab oma, Ken oma, Tanel oma, mina oma. Oma särk ihule ikke kõige ligemal.
Ma olen nõus, et vastuhääle andmine ei ole ilus, aga teisel põhjusel, mida sa ei ole maininud. Nimelt muudaks see poliitika veel räpasemaks. Erakondadele oleks ka vastuhäälte jaotus väga oluline ja nad hakkaksid oma valijaskonda juhendama, kellele seda anda. Enne valimisi saaks valige-mind-reklaamidele lisaks näha ka valige-X-vastu-reklaame. Kerkiksid esile poliitikud, kelle ainus programm oleks “Ma olen äge poliitiku X ja erakonna Y vastane!”. Juba selle valimiskampaania ajal võis näha mõnda, kelle ainus programm oli “Pronkssõdur minema!”