Eelmise aastavahetuse ajal tekitas palju elevust teema, et miks aastavahetuse ajal hümni ei lauldud. Personaalselt pidasin ma seda õigeks valikuks, kuna tegemist ei ole riikliku pühaga — aastavahetus ei ole midagi Eestile ainuomast või midagi, mis oleks kuidagi Eesti või eestlusega seotud.
Enamgi veel: on pakutud välja, et kuna aastavahetus on pelgalt kuupäev kalendris, siis võisid muinaseestlased tähistada oma aastavahetust kusagil kevadel, nagu seda tegid mesopotaamlased või näiteks roomlased enne aastavahetuse taliharjale viimist. Eks loeti ju vanasti inimeste eluaastaidki nõnda, et mitu talve keegi vana oli.
Sellel teemal võiks tegelikult jätkata lõputult; ma tahaks rääkida hoopis hümnist endast.
Meie hümni sõnad on järgnevad:
Mu isamaa, mu õnn ja rõõm,
kui kaunis oled sa!
Ei leia mina iial teal
see suure, laia ilma peal,
mis mul nii armas oleks ka,
kui sa, mu isamaa!
Sa oled mind ju sünnitand
ja üles kasvatand;
sind tänan mina alati
ja jään sull’ truuiks surmani,
mul kõige armsam oled sa,
mu kallis isamaa!
Su üle Jumal valvaku,
mu armas isamaa!
Ta olgu sinu kaitseja
ja võtku rohkest õnnista,
mis iial ette võtad sa,
mu kallis isamaa!
Kas te panete tähele, et kuigi hümnis viidatatakse “isamaale” ei ole mitte kusagil märgitud ära millisest isamaast täpselt jutt on? Ei ole märgitud Eestit, eestlasi, sini-must-valget ega mitte midagi meile ainuomast. Ning hümni viisi autoriks oli saksa päritolu soomlane Fredrik Pacius, kes kirjutas selle Provoo 500-ks sünnipäevaks ja mis ilma igasuguse kahtluseta baseerub tuntud saksa joomalaulul nimega “Papst und Sultan”.
Ehk teisisõnu: võrreldes teiste hümnidega on tegemist täiesti suvalise lauluga, mida võiks laulda mis iganes keeles ja mis iganes riigis. Ma toon siinkohas ära vastavad lõigud teiste riikide hümnidest.
Soome: “Maamme”
Oi maamme, Suomi, synnyinmaa
Vene: “Госуда́рственный гимн Росси́йской Федера́ции”
Россия – священная наша держава,
Läti: “Dievs, svētī Latviju!”
Leedu: “Tautiška giesmė”
Tegul saulė Lietuvoj
Saksa: “Deutschlandlied”
Prantsuse: “La Marseillaise”
Français, pour nous, ah!
Hispaania: “Marcha Real”
¡Viva España! Del grito de la Patria,
USA: “The Star-Spangled Banner” (viide lipule)
Whose broad stripes and bright stars through the perilous fight,
Ja nii edasi …
Siinkohas on ilmselt mõistlik ära tuua ka põhjus, miks see hümn on selline nagu see on. See laul oli mõeldud esimese üldlaulupeo lauluna, aastal 1869. Tegemist oli sügava tsaariajaga, kus Eesti oli oluline vaid eestlastele ning muu maailma jaoks oli siin Liivimaa kubermang. Igasugust Eestist laulmist oleks tol ajal peetud separatismiks, mis oleks silmapilk viinud nii selle laulu kui laulupeo keelustamiseni. Sellst tingituna ka laulu üldsõnalisus mis annab lubab isamaana võtta ka Venemaad. Lisaks see salm, mis algab sõnadega “Su üle Jumal valvaku” on väga sarnane Tsaari-Venemaa hümnile “Боже, Царя храни!” (“Jumal, keisrit kaitse Sa”).
Sõnastades teisiti, oli tegemist omamoodi koogutamisega tolle aja vägevate poole, peites sõnade tegeliku tähenduse ridade vahele. Nüüd, 150 aastat hiljem on olukord muutnud: Eesti on vahepeal tervelt kaks korda kuulutanud välja iseseisvuse ning kellegi poole pole enam kummardada vaja. Ka ridade vahele pole midagi enam peita vaja — ei tohigi kui me tahame olla peremehed omal maal.
Sellest tingituna leian ma, et Eesti vajab uut hümni. Sellist, mis oleks Eestimaast, mille nii sõnad kui viis oleks kirjutatud eestlase poolt ja mis kannaks endas eestlust kui narratiivi.
Ning pigem varem kui hiljem.
Post a comment