Järgmine nädal sõidab Hiina president Hu Jintao ajaloolisele visiidile USA-sse, olles sellega esimene Hiina juht, kes eales seda on teinud. Iseenesest siit Maarjamaa madala mätta otsast vaadatuna ei olekski eriti mainimistväärt fakt (erinevalt märgadest klotseritest, mis viimasel ajal pea kõikides meediakanalites laineid löövab), kui ei oleks tead, et kõrge külalise esimene peatuspaik ei ole mitte Valge Maja, vaid hoopis Microsofti tarkvaraimpeeriumi loonud Bill Gatesi villa Seattles.
Miks ma sellest üldse räägin? Asi on selles, et taoline asjade käik peaks panema punased tulukesed vilkuma absoluutselt kõikide riikide võimukoridorides. Ühtaegu on see selge märk sellest, et suured ning kiirelt arenevad tegijad nagu Hiina ja India pole tegelikult enam nii väga huvitunudki riikide tasemel asjade ajamisest ja õige kah — milleks neile vahemehed? Pealegi pole
Valgest Majast viimasel ajal muu maailma suunas midagi peale ähvarduste ja diplomaatilise sõimu tulnud. Ja seda siis kui kõik on enam-vähem kontrolli all. Halvematel puhkudel kipuvad sajatuste asemel hoppis tiibraketid lendama. Kusjuures ma ise arvan, et nn Taivani küsimus polegi antud juhul siin otsustava tähtsusega teguriks (mõlema riigi juhtidel on lihtsalt oma rahvast millegagi lõbustada vaja). Seepärast teisest küljest võttes ongi tegu omamoodi signaaliga, et korporatiivne rahvusvaheline äri ei usalda enam poliitikuid enda huvide eest seisma. Praeguse presidendi võimuperioodil on Ameerika maine muu maailma silmis langenud allapoole igasugust arvestust, mis on tõmmanud all ka USA firmade maine, mida on agressiivselt ära hakanud kasutama muude riikide ettevõtted. Lisaks elab muus maailmas siiski üle 15 korra rohkem inimesi, millest vaid umbes pooled võib maha arvata kui “mittekliendid”.
Ühesõnaga money talks, bullshit walks ja me kõik teame, kes meil siin Walker on.
Post a comment