TL;DR: Mulle uus Matrix meeldis: see oli nutikalt üles ehitatud, oskas enda ja oma eelkäijate üle naerda ning palju täiskasvanum kui eelnevad osad. Sellel olid omad vead, kuid need olid suhteliselt triviaalsed ning pikitud sinna-tänna heade asjade vahele.
Kui ma peaksin paari sõnaga seda filmi kirjeldama siis võib öelda, et see film meenutab hübriidi esimesest Matrixist, Christopher Nolani Inceptionist (mis omakorda oli algsest Matrixist mõjutatud) ja võib-olla ka Resident Evilist. Kui sarja esimene osa meenutas paaritunnist muusikavideot, siis seekord puutume me kokku erinevate eksistentsiaalsete probleemidega; vana Maatriks on lakanud olemast, nii inimestel kui masinatel olnud omavahelised lahkarvamused ja enam pole päris selge kes on sõber ja kes vaenlane.
Siinkohas oleks paslik märkida, et järgnev osa sisaldab mõningast infot, mis võib rikkuda seda filmi veel mitte näinud vaataja avastamisrõõmu. Olge siis hoiatatud.
Lugu hakkab pihta sellega, et edukas mängudisainer Thomas Anderson on ametis oma järjekordse projektiga mis kannab nime Binary. Kusjuures tegemist on omamoodi metaprojektiga, sest kogu filmi läbivaks teemaks on binaarsus, ühed ja nullid, mis kombineerides moodustavad keerulisi mustreid. Näiteks inimeste linn kuhu Neo lõpuks satub kannab nime IO, mida võiks sama hästi kirjutada ka 10. Binaarsed on omamoodi ka Neo ja Smithi (kes ei ole enam agent) ja Neo ning Trinity (kes kannab nüüd nime Tiffany) suhe.
Peagi selgub, et pärast viimast kolme edukat projekti, mis muide kandsid nime Matrix 1, 2 ja 3 ning katsid laias laastus kolme eelneva filmi stsenaarium, ei osanud Anderson oma mängu ja iseenda populaarsusega toime tulla, püüdis sooritada enesetappu ning käib nüüd regulaarselt psühhiaatri juures siniseid pille saamas. Lisaks varasematele muredele ei taha Binary projekt kuidagi edeneda ning loomulikult näeb ta endiselt aeg-ajalt nägemusi kolmest eelnevast filmist mis teeb raskeks otsustamise mis on päris ja mis mitte. Ning erinevalt Inceptionist ei ole tal tagataskust võimalik välja võtte tootemit millega maailma tõelisust kontrollida.
Asi hakkab käest ära minema siis kui Anderson hakkab testima jupikesi varasematest Maatriksitest mis meelitab jaole erinevaid huvilisi. Lisaks selgub, et mängu intellektuaalse omandi hoidja Warner Brothers (!) on otsustanud teha jätku Maatriksile, vaatamata sellele kas Anderson ja tema äripartner Smith (!) on nõus või mitte. See detail on muide sellele filmile äärmiselt iseloomulik, kuna väidetavasti just see toimuski ning ainult sellega suudetigi üks Wachowskitest lavastajatooli tagasi meelitada. Selliseid detaile on filmis kümneid ning tänu sellele oleks ilmselt mõttekas seda mitu korda vaadata kuna esimese hooga kipuvad need kahe silma vahele jääma. Kuni kusagil poole filmini pole Anderson (ja tema kaudu ka vaataja) kindel mis on päris ja mis mitte kuigi vihjeid tehakse vahetpidamata: peegeldustel on teistsugused inimesed, taevas on alati täpselt ühesuguse kujuga linnuparv, jne. jne.
Ajapikku selgub, et filmi sündmused leiavad 60 aasta taguses tulevikus ja nii nagu on inimesed pere heitnud on seda teinud ka masinad ja omavahel suisa korraliku sõja maha pidanud (põnev pisidetail: üks leer kasutas teise poole tümitamiseks siniseid kiiri ning teine punaseid ning selgub, et need sinised ja punased tabletid töötavad ka masinate peal). Masinad on loobunud ebausaldusväärsete agentide teenustest ning kasutavad nüüd “parvesid”, inimeste sekka istutatud lihtsakoelistest programmidest, kes näevad välja kui tavalised inimesed kuid kelle juhtimist on võimalik vajaduse korral üle võtta (see varasem vihje Resident Evilile tuleb just siit). Süsteemi sisse ja sealt välja ei pea enam samuti minema telefonide kaudu (tegemist oli omamoodi 1999 zeitgeistiga, millal te viimati telefoniputkasi või lauatelefone kasutasite?), nüüd saab selleks kasutada peegleid.
Siinkohas oleks vast mõistlik lõpetada stsenaariumist rääkida, sest muidu pole filmi enam huvitav vaadata. Ma siiski tahaks ära märkida, et kuigi algselt pole Resurrectionile jätku plaanitud, jätab filmi lõpp selle võimaluse avatuks — näiteks ei saa filmi lõpuni selgeks kes on need “ülikonnad” keda Analüütik mainib. Mulle endale meeldis ka see, et suuresti on üle libisetud teisest ja kolmandast Matrixist, mida küll ei ole täielikult ignoreeritud kuid mida mainitakse vaid pisteliselt ja siis ka tavaliselt omamoodi nalja pärana — näiteks kasvõi sarkastiline kommetaar, et äkki värks taeva vikerkaarekarva nii nagu seda tehti kolmanda Matrixi lõpus.
Lõpetuseks: uus film on paljuski esimese Matrixi otsene jätk ning minu meelest hästi tehtud. Tegemist on just vaimse jätkuga ja kes ootas relvatärinat ja ohtralt kung fud peab muidugi pettuma, kuid päris ilma ei jäetud ka neid.
Post a comment