pronto.ee

“Instead of Furya, they took me to someplace called not-Furya”.

Vaatamata sellele, et “The Chronicles of Riddick” oli kinos läbikukkumine, tegi film kaotatu tagasi videolevis ning oli ainult aja küsimus millal Vin Diesel uuesti Richard B. Riddicki päikeseprillid ninale ajab ja pimeduseelukatele selgitab kuidas Luukas õlut teeb. Kuigi väiksema eelarve tõttu on see sarnasem pigem esimese kui teise osaga, võrdleks ma seda pigem hoopis ühe kolmanda filmiga — tegemist on nimelt “Die Hard”-iga kosmoses.

Loomulikult on filmidel palju erinevusi: näiteks peategelane pole mitte kiilanev vaid kiilakas, kuid jaburad võllanaljad, läbiv vägivaldsus ning kassi-hiire mäng üks kõigi vastu oleks justkui otse vanast heast jõulufilmist pärit. Isegi Riddicki särki võib hea tahtmise juures maikaks nimetada.

Filmi tegevus leiab aset natuke aega pärast “The Chronicles of Riddick” lõppu — nekromongerid on kiilakast teinud oma pealiku, kes aga paraku hakkab oma postitsioonist ning sellega kaasnevatest peaaegu igapäevaseks saanud atendaadikatsetest pisitasa tüdinema. Sestap otsustab Riddick puldi vanale rivaalile Vaakole üle anda ning minna oma koduplaneeti Furyat otsima. Paraku teab ainult Vaako kuidas seda leida ning lisaks unustas Riddick nekromongerite kõige olulisema reegli mis ütleb, et võim vahetab ainult siis kui vana ninamees jalad ees minema kantakse. Sestap ei peaks publik olema väga üllatunud kui selgub, et peategelane viiakse Furya asemel kohta, mille ta kohemaid Mitte-Furyaks ristib ning talle seal ots peale proovitakse teha.

Ma ilmselt ei riku palju avastamisrõõmu kui ma ütlen, et Riddick pääseb ka sellest tapmiskatsest eluga, kuid ta jäetakse surnu pähe Mitte-Furyale maha. Õnneks on furyalased visad vennad ja nekromongerid mitte just kõige kirkamad kriidid karbis ning ei lähe palju aega kui mees tagasi pildis on.

Üldiselt jaguneb film kolme põhilisse ossa — esimene räägib Riddicki konfliktist planeediga, teine räägib Riddicki konfliktist pearahaküttidega ning kolmas Riddicki konfliktist mudaelukatega. Igal osal on oma värvigamma ning motiiv — esimeses näidatakse palju hunnituid erksavärvilisi panoraame, mille ees peategelane saab dramaatilisi poose võtta. Teine osa toimub valdavalt kinnistises ruumides ning kolmanda osa teemaks on pimedus, miljon mudaelukat ja vihm.

Üldiselt on see film läbi ja lõhki poliitiliselt ebakorrektne ning võrdlus “Die Hard”-ga laieneb veel ühte kohta: tegemist on n.ö. machofilmiga, mida kaheksakümnendatel usinasti vändati. Sisuliselt on filmi stsenaarium pärit justkui tollest perioodistt, ainult tänapäeva teostusega. Päris kindlasti ei sobi selline asi kõikidele ning tikuvõileibade ning veinipokaalidega üles kasvatatud kulturnikutel soovitan sellest filmist kaarega ringi minna. Seevastu kõigi ülejäänute jaoks on tegemist väga mõnusa B kategooria märuliga.

Ahjaa, veidra plusspunkti teenib see film ka maakeelsete subtiitrite eest — mitte just tihti ei leia meie levist filme, kus maakeeli tõsiselt loominguliselt ropendataks. Sestap minu komplimendid tõlkijale — hea töö.