pronto.ee

Bright

J.R.R.Tolkien on oma kirjades korduvalt märkinud, et tema loodud Keskmaa ei ole eraldiseisev maailm, vaid meie koduplaneet teisiti kujutatuna. Seda kontseptsiooni on pisut raske mõista, seega nimetagem seda lihtsalt alternatiivajalooks või alternatiivmaailmaks. Sündmused, mis “Kääbikus” ja “Sõrmuste isandas” aset leidsid toimusid nii umbes 6000 aastat tagasi. Millele ta aga ei vastanud oli see, et mis sai edasi.

Selle teema lahkamises ei ole midagi uut, näiteks Kirill Jeskovi “Viimane sõrmusekandja” püüdis maalida pilti selles mis juhtus vahetult pärast Sauroni põrmu paiskamist. Ometigi on tegemist mitteametliku teemakäsitlusega, sest Tolkieni õigused kuuluvad endiselt ta pärijatele ning niipea nende vabavarastumist oodata pole.

Netflixi “Bright” (maakeeli Kirgas) üritab teha midagi analoogset. Tõsi, neil pole Keskmaa litsentsi ja teiseks ega nad väga ei tahtnud ka ennast sellega piirata. Seega kuigi igal sammul kumab vastu Tolkieni mõju, on tegemist siiski originaalse paralleelreaalsuse maailmaga, mille keskseks sündmuseks oli Pimeduse Isanda troonilt tõukamine. Enamus rassidel oli selles oma panus, välja arvatud orkidel, kes sõdisid n.ö. valel poolel ja kellele seniajani seda nina alla hõõrutakse. Rassid olid seniajani suhteliselt eraldi püsinud, kuid koos üleüldise globaliseerumisega juhtus neil sama mis meilgi — pikalt lahus püsinud rahvad ja rassid hakkasid pisitasa segunema.

Nagu ikka sellistel puhkudel juhtub see mis juhtub ning parafraseerides “Loomade farmi”: “Kõik rassid on võrdsed, kuid mõned on võrdsemad kui teised.” Antud juhul käib jutt siis haldjatest, kellel on võim, raha ja kontroll asjade käigu üle. Inimesed, olles inimesed on seal kusagil keskel ja orkid loomulikult leidsid ennast toitumisahela põhjast. Iseensest ei piirdu maailm muidugi vaid nende kolme rassiga, korraks vilksas kaadrist läbi üks kentaur-politseinik ja lohe ning üks orkidest märkis elujõulist päkapikkude kogukonda kusagil Floridas.

Maagia loomulikult eksisteerib, kuid see on suhteliselt haruldane: maagia sõlmpunktideks tunduvad olevat sauad, millel on peaaegu piiramatu vägi (märkimata ei saa jätta tugevat sarnasust Keskmaa sõrmustega). Paraku saavad seda kasutada ainult brightid, ehk siis need kellel on asjakohased kaasasündinud võimed. Selliste indiviidide hulk on äärmiselt piiratud, haldjate hulgas on neid vähe, inimeste hulgas veelgi vähem. Keegi märkis, et umbes üks miljonist inimesest on potentsiaalne bright. Asjale lisab pikantsust ka asjaolu, et oma võimetest teada saamiseks tuleb katsuda saua ning kui kandidaat pole sobiv, siis huviline lihtsalt plahvatab. Ehk teisisõnu kipuvad brightid olema need kellel pole midagi kaotada või fanaatikud.

Loo keskmes on kaks politseiniku, Will Smithi (inimene) ja Joel Edgertoni poolt kehastatud ork. Ork on n.ö. kvoodipolitseinik, võrdõiguslaste poolt peale surutud töötaja, kes on kõikidele, kaasa arvatud oma paarimehele, pinnuks silmas. Ometigi ei ole tegemist võmmifilmiga, kuigi alguse paar sõõrikujuttu sellele justkui viitaks. Pigem on tegemist n.ö. ellujäämisfilmiga, kus selgub, et paljud konspiratsiooniteeoriad on reaalsed, ning enamgi veel: neil on kuulipritsid ja nad on võtnud nõuks peategelastele otsa peale teha.

Sündmused hakkavad arenema siis kui eelpoolmainitud võmmipaar leiab saua, mis tänu üle hüpanud pahategijate klubi liikmele kuulus veel mõni tund tagasi haldjate terrorirühmitusele Inferni. Inferni on kutsutud ellu selleks, et Pimeduse Isand uuesti ellu äratada, kuid selleks on neil vaja kolme saua. Film ei seletanud täpselt lahti, kas sauasi oligi ainult kolm või oli neid tegelikult rohkem, kuid vihjati, et Inferni valduses olid neid selleks hetkeks juba kaks. Loomulikult pidas rühmitus saua kaotus korvamatuks kahjuks, seda enam, et see oli seotud rühmitusega juhiga. See sidumise asi oli loo seisukohalt põnev kontseptsioon, sest saua sai omanikust viia vaid mõne kilomeetri kaugusele, mis muutis kogu tagaajamise omamoodi klaustrofoobiliseks ja selle võrra pingelisemaks. Muide, kui “Bright”-i ilmtingimata peaks mõne teise filmiga võrdlema, siis tõenäoliselt sobiks mõõtkavaks kõige paremini “Die Hard”, sest see kasutab täpselt samu võtteid.

Aga mis ma siin ikka seletan, vaadake parem ise.

Märkuseks veel niipalju, et kriitikute ja publiku vastasseisu tõttu on see film justkui pahupidi “Viimased Jedid” — kui Tähesõdade filmi kiitsid kriitikud taevani, aga publik ütles “Meh!”, siis selle filmiga on vastupidi. Selle koha pealt on film mõnevõrra sarnane “Firefly” nimelise sarjaga ja ilmselt ka samadel põhjustel: tegemise on n.ö. žanrivälise loominguga, kus on urban fantasysse on segatud politsei ning tegelikult on see hoopis midagi muud (“Firefly” puhul oli nendeks teemadeks vestern ja kosmoseooper). Laias laastus jagunevad kõik filmid kolme kategooriasse: loopõhised, tegelaspõhised ning keskkonnapõhised filmid. Millegipärast üritasid kriitikud kramplikult seda filmi esimesse kategooriasse suruda, kuigi tegelikult kuulus see selgelt viimasesse ja ilmselt sellest ka pettumus. Olgu kuidas on, aga sellel filmil on sarmi jalaga segada ning pisikesi detaile märkab hulgaliselt ka teisel ja kolmandal vaatamisel.

Visuaalne presentatsiooni on filmil täiesti adekvaatne, ma ei hakka selle koha pealt eriti sõna võtma, sest nuriseda millegi üle põhjust polnud, aga nagu selliste filmide puhul kombeks leiab siga alati pori.

Hindeks tugev 4/5.

PS. Märkuseks niipalju, et filmile on juba tellitud ka järg ning arvatavasti on oodata mingil hetkel telesarjagi.

PPS. Vahepeal avaldas Netflix video, kus mõningasi maailma detaile täiendavad lahti kirjeldatakse.