Taaskord on käes maikuu; see osa aastast, mil isehakanud “muusikagurmaanid” täidavad interneti müraga teemal kui halb on Eurovisioon ja kuivõrd halb on ühe või teise riigi lugu — mis viitab sellele, et salaja kapis on see võistlus siiski ära vaadatud ja kogu üritus on ühel või teisel viisil nõnda oluline, et ei saa mitte vaiki olla. Personaalselt arvan ma, et tõeline muusikagurmaan kardab Eurovisiooni nagu vanatühi välku ning veedab maikuu kusagil maakohas, kus ei ole telerit ja interneti ning kuhu ei tooda lehti. Igal juhul on tema jaoks see teema piisavalt piinlik, et seda mitte ise üles tõsta. Täpsustuseks niipalju, et ma ei ole muusikagurmaan ja mul jäi kogu ürituse vaatamine pooleli hoopis muudel põhjustel.
Nüüd kus ma olen Facebookist kogu kohase ja ebakohase tagasiside läbi lugenud võin ka oma seisukohta avaldama hakata. Kõigepealt laulust enesest: kui üle-eelmise aasta “Rändajad” välja arvata, siis jagunevad viimase aja Eesti esindused kahte kategooriasse — protestilaulud ja nn. eurovisioonilaulud. Kumbagi kategooriat pole seniajani saatnud edu, kusjuures kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis viimase kümne aasta jooksul on edukad lood olnud pigem omapärased kui meie mõistes “eurovisioonilikud” (kõige markantsemaks näiteks on selles sektoris loomulikult soomlaste Lordi) lood. Selles mõttes on natuke tobe lugu, et poksimatšile saadetakse meil regulaarselt maletajaid.
Vähemasti koos Lordiga on Soome oma vitsad kätte saanud ja mõtleb nüüd vabameelsemalt. Soomlastel on tegelikul ilmselt veel üsna hästi meeles kui 2000 aasta kohaliku võistluse võitis Nightwish looga “Sleepwalker” ja mis žürii poolt ära vetostati kui “ebaeurovisioonilik”. Nightwishi asemel saadeti Nina Åström, kes tõi koju meie põhjanaabrite jaoks suhteliselt eduka tagantpoolt viienda koha. Arvestades nõrka üldist konkurentsi tol aastal, oleks Nightwish suure tõenäosusega olnud üks tiitlipretendentidest, aga polnud midagi teha, näopeks tuli enne kätte saata ja poroloonkollid kuus aastat hiljem medali järele saata.
Üksjagu piinlik on lugeda ka seda, et paljud inimesed ei tea, et selleaastane võitja Aserbaidžaan asub Euroopas — seda enam, et samad inimesed on esimesed naerma kui “lollid” Ameeriklased Eesti kuhugi Itaaliasse paigutavad. Ma tuletaks siinkohas meelde, et sealkandi kuningriigid olid loonud oma kõrgtsivilisatsiooni juba siis kui meie esivanemad alles soos sumpasid ja teineteist puukaigastega taga ajasid. Ega asjata ei nimetata Ühendriikides valgeid inimesi kaukaaslasteks. Muide rääkides Eurovisioonist, pole sellel tegelikult maailmajaoga mitte midagi ühist. Eurovisioon on Euroopa Ringhäälingute Liidu üritus, millest tohivad osa võtta kõik liidu täisliikmed, Peale Euroopa riikide kuuluvad nende hulka ka näiteks Alžeeria, Egiptus, Iisrael, Jordaania, Liibanon, Liibüa, Maroko ja Tuneesia. Iisrael saadab oma esindajaid kohale juba pikemat aega ning Maroko on käinud korra, 1980 aastal. Enamus neist riikidest ei pea seda üritust moslemite jaoks paslikuks (Iisrael!) ning ennast näole anna, kuid neil on täiesti vaba voli oma esindaja saata kui huvi peaks tekkima.
Kuid asi sellega ei piirdu, Liidu liikmeks on soovinud astuda ka Kasahstan, Liechtenstein, Kosovo ning Katar (sic!). Seega konkurents tiheneb jätkuvalt ning kuigi tümakatreialite rahamasina jaoks on staarisaated odava liha vabrikud, ei piisa arvaestatavate kohtade saamiseks enam suurte silmadega piigadest (kellest paari aasta pärast pole midagi kuulda) ning aeg on lagedale tulla millegi uuega.
Post a comment