Inimesed saavad tänapäeval ikka igast lollustega hakkama. Näiteks see mees kellest Reuters uudise kirjutas: Kiievi loomaaias ronis mingi segane köiega lõvipuuri, võttis kingad jalast ja karjus “Kui jumal on olemas, siis ta päästab mu!” Vaevalt oli ta oma lause lõpetanud kui emalõvi ta maha murdis. Sellest võib järeldada mida? Tõenäoliselt ühte järgnevast:
- Lõvi oli ateist ja talle käis see mannetu katse propagandat teha närvidele.
- Jumal on olemas ja mees satub otse paradiisi, kuna taevas arvati, et jutt käib tema surematust hingest ja kiireim võimalus seda saavutada oli lõvilt teenust paludes. Tõenäoliselt pääseb lõvi samuti pärast surma eelisjärjekorras taevasse kui kõigevägevama tööriist.
- Mees ei olnud vanajumala juures eriti heas kirjas ja ilmselt varemgi oma viguritega talle pinda käinud. Tõenäoliselt pääseb lõvi eelisjärjekorras paradiisi.
- Jumal oli lihtsalt hõivatud mingi muu asjaga ja see oli täiesti mehe enda viga, et ta ei viitsinud täpset aega enne kokku leppida millal teda päästa on vaja.
- Jumalat pole olemas.
- Jumal oli küll olemas, aga tegu oli ateistiga, kes proovis sellega tõestada, et jumalat pole olemas. Lõvi pääseb jälle eelisjärjekorras paradiisi. Kui tegu oleks olnud tõelise usklikuga, siis oleks ta puuri karates karjunud: “Kui jumal on olemas, siis käseb ta sellel lõvil mind pintslisse pista!”
- Jumal on olemas ja ta palvepostkasti peal on kleepekas: “See ei ole prügikast, ainult tellitud post palun!” Sellised trikid ei kuulunud tellitud kraami hulka. Lõvi pääseb paradiisi.
Lisavariandina tekkis juurde ka selline võimalus:
Natuke ka Scott Adamsi muljetamist samal teemal.
A mis sel jumalaga pistmist on? Kas jumala manifestatsiooniks peaks olema pidev enesetõestus idiootide puurist väljanoppimise teel?
Tundub nii olevat. Enamus pühakute imetegusi kipub kalduma sellesse kategooriasse.