pronto.ee

Aatom

Hiljuti teatas Prantsusmaa, et riigi sõltumatuks elektriga varustamiseks ehitavad nad terve hulga uusi tuumaelektrijaamu ning rekonstrueerivad ka mõned olemasolevad. Samuti investeeritakse kõvasti krabisevat nn neljanda põlvkonna reaktorite väljaarendusse. Loomulikult on kogu see värk isehakandud keskkonnakaitsjad tagajalgadele ajanud, sest nende arvates on tuumajaam põrgu eeskoda.

Aga vaatame natuke alternatiive. Mis meil siis on:

a) Tuuleenergia. Tuuleenergia on suhteliselt ebastabiilne. Turbiine ei sa kasutada liiga nõrga ja liiga tugeva tuulega. Eestis on õnneks selle koha pealt suuresti vedanud. Tuuleenergia on ka suhteliselt kallis. Tuuleenergia miinuseks on ka see, et kui hakata tuule massiliselt energiaks ümber konverteerima, võib see tekitada pöördumatud ja väga soovimatuid kliimamuudatusi — uputusi rannikualadel ning põuda sisemaal.

b) Päikeseenergia. Päikesenergia on samuti suhteliselt kallis ja samas paljuski kliimast sõltuv. Eesti on päikesenergia suhteliselt mõttetu, samas Kalifornias on asjal rebu taga. Päikesepaneelida negatiivne omaduseks on see, et mida rohkem neid toota, seda kallimaks nad muutuvad (nõudmise / pakkumise suhe). Võiks küll väita, et hulgi on odavam, kuid praktika on näidanud, et kui (näiteks) mingi haruldase metalli järgi tekib suurem nõudmine, siis tuleb mingil hetkel vastu tootmisvõimsuste piir. Kui ei leita mingit alternatiivset meetodit vajaliku kraami tootmiseks (a la omal ajal Alumiiniumi tootmine boksiidist) või alternatiivseid materjale, siis hinnalangust oodata siinkohas ei ole.

Muide, mõlema energiaallikas (päike ja tuul) problemaatiliseks lüliks on stabiilsus. Mis juhtub siis, kui näiteks kolm päeva pole tuult olnud või on väga raju tormiperiood? Eletrit kulub ju ikkagi, valgust ja sooja on vaja ning seisma ei tohi jääda ka kõikjale pugenud elektroonika (eelkõige arvutid). Elektriautode (trammide, trollide, rongide) jaoks on elekter samuti hädavajalik, Kui suurlinnas peaks elekter kaduma, siis kaos totaalne.

Kõik see viitab sellele, et nende energialiikide kasutamise puhul peab eksisteerima paralleelselt ka traditsioonilised energiaallikad (põlevkivi, kivisüsi, nafta, gaas või aatom), mis hoiab süsteemi käigus sel ajal, kui nn alternatiivallikad rivist väljas on. Viimased ei ole eriti arvestatavad ka üllatushüpete puhul (näiteks kui väljas tuleks -40C külma, siis on väheusutav, et energiavarustus suudaks sellistel puhkudel kõidele nende miljonitele soojapuhuritele vastu pidada). Kuid tagasi asja juurde.

c) Nafta / gaas. Suhteliselt kallis ja hind tõuseb veelgi. Varustus ebastabiilne, mis muudab hinna äärmiselt volatiivsek ja ettearvamatuks. Enamustes energiat tarbivates riikides on nende maavarude hulk piiratud või puudub sootuks, mis seab nad seega sõltuvusse üksikutest naftat/gaasi tarnivatest riikidest.

d) Hüdroenergia. Kuigi hüdroenergia on suhteliselt vähesaastav on tal kohalikult floorale ja faunale tavaliselt laastav mõju, sest üle ujutatakse tohutuid maa-alasi. Hüdroenergia on ka oma olemuselt kõige ohtlikum energiaallikas, sest sõja- või eriolukorra ajal on tegu erakordselt võimsa relvaga, mis võib ületada tuhandetes kordades enamustest tuumarünnakutest. Kui näiteks Hooveri tamm Ameerikas õhku lasta, siis sureks rannikul kõik elav. Seda oleks võimalik võrrelda näiteks tsunamiga, mis tuleb maa poolt. Väiksemad jaamad seevastu pole pikas perspektiivis mõttekad, sest sobivate jõgede arv ja tammide ehitamisvõimalused on väga piiratud.

e) Eksootilised energiaallikad. Siia mahuvad tõusu-mõõna generaatorid ja muu selline. Enamustel neist on mingi masiivne negatiivne külg ja alati kerkib päevakorda ka hinnaküsimus. Enamus neist on äärmiselt loodusvaenulikud ja nende haldamine on kulukas.

Ma ei hakka praegult rääkima termotuumaenergiast, sest esimene protüüpgeneraator ei valmi ennem kümmet aastat ja pole kindel, kas see üldse ennast ära tasub. Isegi kõikide asjaolude kokkulangevuse korral ei oma see energiaallikas arvestatavat kaalu enne 30-40 aastat. Seega jääb üle ainuke reaalne “alternatiiv” tuumaenergiale:

f) Põlevkivi / kivisüsi. Mõlemad on suhteliselt odavad ja suhteliselt kergesti kättesaadavad maavarad. Need on suhteliselt levinud maagid ning seetõttu ei pea isegi impordi puhul leppima ühe allika poolt kehtestatud diktaadiga. Üldtuntud negatiivsete ilmingutena on muidugi masiivne kogus CO2-e ja lämmastikühendeid, mida atmosfääri kihutatakse, samuti väävel ning muu selline, mis mõnusaid happevihmu põhjustab. Ma ei hakka muide siinkas rääkima tuhamähedest, ega muust sellisest. Kui kõige huvitavam vähetuntud fakt on aga see, et kivisöega töötavad elektrijaamad kiirgavad märkimisväärses koguses radiaktsiooni ümbruskonda.

See artikkel võtab selleteema üsna üksikajalikult kokku ning tõstatab paar päris murettekitavat küsimust. Selgub, et kivisüsi, aga eriti põlevkivi sisaldavad märkimisväärses koguses uraani (sealhulgas ka pommikõlbulikku uraan-235 isotoopi) ja tooriumi. Kusjuures selgub, et kui arvutada kokku aastat 1937-2040 kogu maailmas kulutatud kivisüsi, siis oleks sellest võimalik olnu eraldada:

828632 tonni uraani (sealhulgas 5883 tonni uraan-235) ning 2039709 tonni radioaktiivset tooriumi.

Asja teeb huvitavaks ka see, et suhteliselt lihtsate filtritega on võimalik seda kraami seal ka koguda, mistõttu piisava huvi korral saaks mõni kannatlikum riik sealt ajapikku rohkem pommimaterjali kui enamus meist arvatagi oskaks. Muuseas selgus ka see, et kivisöega töötavate jaamade ümbruses on radioaktiivne foon umbes 100 korda suurem kui tuumajaamade ümber. Naljas on see seejuures see, et mõttetult atmosfääri paisatud uraani energeetiline väärtus on märkimisväärselt suurem kui energia, mis saadi kätte samal ajal põletatud söest.

Näide Ameerikast: 1982 aastal kulutasid kõik 111 tuumajaama Ameerikas kokku 540 tonni materjale. Samal ajal saadeti lihtsalt tuima näoga pilvede vahele 801 tonni kivisöest põletamisel eraldunud uraani (ja tooriumist me siinkohas ei räägigi). Söe põletamisest üle jääv tuhk ületab muuhulgas märkimisväärselt lubatud fooni ning seda peaks tegelikult võtma kui radioaktiivset jäädet.

Lugege see artikkel läbi. Tegu on suhteliselt vana uurimustööga, kuid peaaegu täies koosseisus seniajani vettpidav. See, et meil on toimunu reaalne õnnetus ühe jaamaga (Tšernobõl, mis paljuski oli tingit väärkasutusest) ei ole võrreldav nende miljonitega, kes endalegi teadmata põhjusel on haigestunud vähki lihtsalt sellepärast, et nad elasid liiga lähedal tuhamägedele.