Ma mäletan sellist laulu, mis algas sõnadega:
Mats alati on tubli mees,
Ei kedagi ta pelga;
Ei kummarda ta saksa ees,
Ei tõmba küüru selga.
Aga millest see laul siis TEGELIKULT on? Tänast Delfit sirvides jõudis mulle see äkitselt kohale — laul käib Eesti ainsast selgrooga mehest: kõik ülejäänud on pugejad, vabandajad ja argpüksid.
Millest mulle selline sähvatus siis? Ma lugesin üle pika aja Delfi kommentaare ja leidsin ühe huvitava seaduspärasuse — peaaegu igas vähegi arvestatavas ja sisseehitatud konfliktiga teemas on vähemalt üks kommentaar (tavaliselt on neid hulgim), mis algab sõnadega “Pole küll [kellegi/millegi] fänn/toetaja, aga …” Kas ikka on vaja kogu aeg ette ja taha vabandada? Igaks juhuks kõigest ja kõigist juba eos distantseeruda, et äkki keegi paneb pahaks? Ilge kusikute kari küll, ma ütlen.
novat, ja lisaks sellele viskab näiteks mul järjest rohkem üle poliitiline korrektsus, mille inimesed näivad olevat vabatahtlikult omandanud. okei, ma olen täiesti selle poolt, et tuleb olla viisakas ja delfilik üleüldine sõim on ilge, aga võiks vahel ikka asju õigete nimedega nimetada, kartmata, et suva jobu sulle selle peale kraesse kargab või kohtusse saadab. varsti on igasugune terve mõtlemine ja suvaline iroonia täiega keelatud elik taunitud kallite korrektsete kaaskodanike poolt.
Poliitiline korrektsus on tegelikult argpükslikuse üks vorme. Kardetakse, et äkki keegi hakkab pahandama. Kusjuures mida siin ikka karta .. kui jobu kargab kraesse, siis las kargab. MIDA nad sulle tegelikult peale lolli mögisemise teha julgevad? Pea meeles, et reeglina ka need natti kargajad on arad.
Pole küll pronto fänn, aga selle postitusega tuleb küll näõustuda 🙂
kes tahab kylvatavihkamist, kuna ei oska midagi muud, siis palun väga – muudkui lagastage, sõimelge, nimetage asju ‘oigete’ nimedega – suhtlusvaegurid !
Istun ja mõtlen ja ei saa aru mida sa sellega ütelda tahad.