Kaks Mistral klassi laeva, Mistral ja Tonnerre
Et elu huvitavaks teha pakun välja ühe kohalike jõujumbudele vastukarva idee — Eesti peaks ametlikult toetama Mistral klassi dessantlaevade müüki Venemaale, sest suures plaanis on kogu projekt Eesti huvides. Miks? Alustame algusest …
Kõigepealt võtame kokku ja vaatame, kes on selle projekti vastu? Üllataval kombel on selle vastu praktiliselt kõik, osad õigetel, osad täiesti valedel põhjustel. Idanaabrite sõjaväeladvik on täiesti põhjendatult seisukohal, et relvastuse ost välismaal seab nad sõltuvusse välismaa tarnijatest, nõrgendades samal ajal kodumaist relvatööstust. Omalt poolt lisaksin ma veel juurde, et kogu projekt viiks naftaeurod tagasi Euroopasse ning tasakaalustaks piirkondade omavahelist väliskaubandust. Muide, tegemist oleks suurima relvatarnega vanade vaenlaste vahel pärast Teist Maailmasõda ja avaks uksed ilmselt järgmistele projektidele.
Mida siis see Mistral klass endast kujutab? Tegemist on Prantsuse laevastiku suurima klassiga, mis ei ole varustatud tuumageneraatoriga. See võib pardale võtta kokku 16 keskmise suurusega kopterit, millele on laeval 6 maandumisplatsi. Lisaks on laeval neli pargast relvastuse ja sõdurite vedamiseks maale, ruumi ligikaudu 100 sõiduki jaoks, mille hulka mahub ka tanke ning 450 sõduri jaoks. Kriisiolukordades võib lühiajaliselt alusele tuua ligi kaks korda rohkem inimesi, muutes selle ideaalseks evakuatsiooniplatvormiks. Prantslased kasutavad oma Mistral klassi laevu humanitaarmissioonide tarbeks ning rahuvalveülesannete täitmiseks. Näiteks saadeti just need laevad evakueerima Prantsuse kodanike 2006 aasta Iisreali-Liibanoni konflikti ajal. Laev sisaldab muu hulgas ka välilaatsareti ning see on võimaline toimima staabina väiksemate konfliktide ajal.
Mida venelased sellega teha saavad? Balti riikidele selline monstrum üldiselt ohtu ei kujuta, sest kui Venemaa peaks soovima siin sõjatrumme taguma hakata, siis on tal palju lihtsam läänepiir ületada. Taoliste aluste paigutamine Eesti liitlaste ning sõjategevuse vahele võrduks nende mahakandmisega ning kui arvestada nende funktsionaalsust ja hinda, oleks taoline teguviis Venemaa vaatevinklist mitte ainult mittevajalik, vaid suisa kuritegelik. Kahjuks mitte kõik endised idabloki riigid ei saa sellist geopoliitilist olukorda nautida ning on kaks riiki, mis taolisest diilist ohtu võivad tunnetada: Gruusia ja Ukraina. Muide huvitaval kombel on Gruusia neist kahest isegi vähem ohustatud kui Ukraina, sest Venelastel juba praeguseks mitu baasi nende pool mägesi ja seega vähemalt hetkel ei oma Mistralid sellel suunal erilist väärtust. Samas Ukrainaga on lood sootuks teised. Pisitasa on Ukraina mõista andnud, et tahaks Krimmi baase omale tagasi — asjaolu, mis on ühest küljest komplitseeritud ja teisest küljest ka Vene poole jaoks mõeldamatu. Krimmi baaside andmine Ukrainale muudaks kogu Musta mere laevastiku kodutuks, pealegi sai Ukraina omale Krimmi alles eelmise sajandi viiekümnendate lõpus just Venemaa käest ning kui hakata ajaloolisele järjepidevusele rõhuma, siis ei ole asi Kiievi jaoks põrmugi hea. Näiteks kui läbi golodomori kuulutada kuritegelikuks kõik nõukogude võimu teod, siis kuulutataks kuritegelikuks ka Krimmi andmine Ukrainale. Kujutage nüüd ette (läbinisti teoreetilist) olukorda kui Venemaa peaks näiteks pakkuma välja diili, kus Eesti saab tagasi Tartu rahu järgsed territooriumid, tingimusel, et Venemaa saab tagasi oma tolleaegsed territooriumid Musta mere ääres. Kuidas Eesti peaks siis käituma?
Ühe huvitava “võiduna” pakuti välja, et laev müüakse Venelastele ilma relvastuseta. See on naeruväärne peamiselt seetõttu, et sellel laeval praktiliselt pole tõsiseltvõetavat relvastust peale mõningase kaitsevahendite. Hakata väitma, et need kujutavad mingit reaalset ohtu maailmarahule ei erineks oluliselt sellest, kui hakata vastu raketitõrjebaaside ehitamisele Poolasse. Pealegi on nende sõjaline väärtus pehmelt öeldes olematu. See laev on mõeldud opereerima eskortflotilli kaitse all.
Seega võib öelda, et plõksimise aseme oleks palju mõistlikum oleks toetada nende laevade müüki Venemaale, sest pärast seda on oluliselt rohkem põhjust nõuda, et nad võtaks osa erinevate rahukaitsemissioonidest siin ja sealpool eksvaatorit. Võimalik isegi, et see hoiab sõjardid piisavalt hõivatuna, et nad midagi muud huvitavat välja ei mõtleks. Kui kaardid õigesti mängida saab Eesti lisaks arvestada Prantsusmaa toetusega mõnele meile olulises küsimuses, samuti toetades relvade müüki itta, loob müüja enda jaoks järelturu, õgvendab Vene relvatööstust ning suuremas plaanis viskab päris korraliku kaika kodaratesse nende relvaekspordile. Öelge ise, kas te tahaksite laevu osta riigi käest, mis neid ise sisse ostab?
Vahelduseks on kogu üldise lahmimise taustal täiesti värskendav lugeda ka veidi mõistuse häält. Ma olen siin blogis seda varemgi tähele pannud, keep up the good work!
Krimmi küsimus on tõesti huvitav, käisin ka ise eelmisel suvel Sevastopolis ja no tegu on täiesti Venemaaga. Formaalselt küll Ukraina all, aga praktiliselt see kusagilt välja ei paista – kõik inimesed räägivad vene keeles ja linnas on palju vene lippe (need on suuresti küll laevastikuga seotud). Inimesed kirusid Juštšenkot, et too olevat vene kanalite levitamise ära keelanud ja nüüd ei saa enam raadiost Majak’i kuulata. Huvitav oli ka asjaolu, et absoluutselt kõikidel autodel, sh. ka ühistranspordi sõidukitel jmt. oli peegli või antenni külge seotud georgi lint. Aga see vist oli seotud kuidagi linna endaga, mitte millegi muuga – mujal Krimmis see nagu silma ei hakanud.
Huvitav oli lugeda hiljutist artiklit Tõnis Paltsu kavandatavast luksuskuurordist Sevastopoli lähistele, kus oli ühe soodustava tegurina mainitud ka asjaolu, et 2017 kolib venemaa baas Sevastopolist ära, mis teeb linnast kuurorti. Minu meelest on see puhas jama. Lisaks vene baasile on sealsamas kõrval juba praegu ka Ukraina baas ning kui Venemaa peakski ära minema, leidub kohe mõni muu jõud, kes sama kohta enda baasina kasutada tahaks – sest kes valitseb Sevastopolit, valitseb ka Musta merd.
Aga mis puutub postituses mainitud diili, kus Venemaa loovutaks Eestile Petserimaa ning ise saaks Krimmi tagasi, siis sellest arvataks Eestis tõenäoliselt samamoodi, nagu praegu on suhtutud Estlink ja Nord Stream projekti. Ühel juhul on kõik rahul ja pooldavad, teisel juhul aga nõutakse ehitusloa viivitamatut tühistamist, kuna toru võib (aga ei pea) kunagi roostetama hakata ja sellisel juhul võib-olla, eraldub merre liiga palju tsinki.
Muu jutt kõik okei, aga Sevastoopoli osas paistab küll olevat olukord selline, et praegused Ukraina võimud pigem toetavad Venemaa jätkamist seal ka peale 2017.
Kuna venelased seda laeva ikkagi niiväga tahavad, et on nõus seda isegi välismaalt ostma (tunnistagem, väga tavatu samm), siis on põhjuseks midagi põletavat. Kas võib tõenäoliseks põhjusteks olla vajadus hoida riiki koos?