Kõigepealt teeme ühe asja selgeks: ei, mul ei ole kõrgharidust ja ei, ma ei ole selle üle uhke.
Tänane EPL artikkel nimega “Vaid ühe sajandiga sai naistest ülikoolis enamus” astub tõenäoliselt selle autori teadmata üsna valusalt ühele ühiskondlikkule konnasilmale.
Nimelt täna, 100 aastat tagasi lubati meil ülikooli esimesed naisvabakuulajad. Täna on 32% tudengitest mehed ja 68% naised. Huvitaval kombel on selleteemalise konverentsi korraldaja Lea Leppik uhke selle numbri üle, sellal kui mina tema asemel murelik oleksin.
Miks murelik? Probleem on lihtne — nimelt meeste osakaal on ülikoolides nihkunud realistlikuks, samas kui naiste osakaal on jäänud endiseks. Mida see tähendab? see tähendab seda, et meil on suur hulk naisi, kes ei oma erialast tööd ja kes pärast ülikooli lõppu tegutsevad sekretäride, tellerite, asjaajajate ning paberiliigutajatena. Koos sellega väheneb ka riigipoolne motiveeritus toetada kõrgharidust, mis omakorda tõstab kõrghariduse hinda (ja/või alandab kvaliteeti) inimestele, kes seda tõeliselt vajavad/tahavad. Kuna enamus kooli astujaid on viimasel ajal olnud naised, siis tähendab see seda, et just nende jaoks muutub sisseastumine tulevikus kõige raskemaks. Kas selline kiitlemine pole mitte seemnekartuli supiks keetmine?
Kuid miks ei täida ülikool talle antud rolli luua kõrgelt haritud spetsialiste? Pahatihti kipub ülikool olema lapsepõlve pikendus. Inimene lõpetab keskkooli ja katsub olulisi otsuseid edasi lükata, mis tähendab seda, et ta astub ülikooli ilma erili sihita silme ees. Ja tihtipeale ei teki tal seda sihti ka pärast ülikooli lõpetamist. Loomulikult on see üsna julm üldistamine, aga kuidagi ei saa väita, et nii see ei ole. Seetõttu on mõistetav ka riigi järjest suurenev soovimatus kõrgharidusse investeerida — lapsed, oma mänguasjad ostate te endale ise. Kas meil ikka on vaja paarikümmet tuhandet rahvusvahelist ärijuhtijat?
Kuidas lahendada olukorda kus meil on tonnide viisi kõrgharidusega inimesi, aga vaid käputäis septsialiste? Miks ma üldse küsin nii paljusi küsimusi?
Ma olen oma erialal töötanud ca 15 aastat. Ma tunnen nüüd alles lõpuks, et Eesti on võimeline minu erialal adekvaatset kõrgharidust andma. Eks ma kogun natuke raha ja kui midagi vahele ei tule, siis järgmine aasta astungi kooli. Parem hilja kui mitte kunagi.
ma leian, et keskkooli lõpetanud inimene ei peagi paika panema oma elu plaani. samuti leian ma, et iga inimene kes tahab õppides oma lapsepõlve pikendada, peaks seda saama. tasuta.
mina pikendasin oma lapsepõlve õppides füüsikat ja arheoloogiat. vahele ka alamastmes psühholoogiat. ma usun et see kõik on mulle väga hästi mõjunud.
Saja teine on mul kaelas, saad sa aru?
hmm, mina olen 27 aastane naine, ametnik ja nüüd õpin 3 aastat juurat, kusjuures oma kulu ja kirjadega… ja kuigi juura iseenesest minu ametiga tihedalt seotud, ei oska ma öelda, miks seda õpin või mis saab kui diplom taskus… ametikõrgendust see mulle ei anna ja ma ei ole kindel, et soovin töökohta vahetada… läksin kooli, sest tundsin, et tahan… valisin juura, sest ajalugu, psühholoogiat ja juurat korraga õppida võimalik ei ole, nii vaimses kui maj mõttes, juuras aga hõlmab nii ühte kui teist… mmm – seega – minust saab järjekordne kõrgharidusega baby, kes liigutab pabereid… ma ei saa aru, et see kuidagi halb on… ja muide esimese kommenteeriaga igas mõttes nõus…
Kule, sul loogika lonkab, päris tõsiselt, mine kooli, aga ega see matsi ei rikkuvat.
Kas sul mingi plaan kah on, mida selle haridusega peale hakata? Ma pean silmas peale selle, et hakkaks juristiks, kuna kuuldavasti nad teenivad päris hästi?
Mina küll selles mingit probleemi ei näe, et kui inimene midagi ülikoolis õpib… arendab silmaringi ja puha… kasumlikkusse fännidel ei tohiks ka midagi kobisemist olla, kui inimene teeb seda oma kulu ja kirjadega…
Pronto näib kuuluvat minuga ühte kildkonda, mille esindaja läheb kooli siis, kui tal tõesti sealt midagi vaja on ning ta tunneb, et enam ise hakkama ei saa…
On aga ka teine maailmavaade, kelle jaoks on ülikool eelkõige miski hingeseisund ja olemisvorm ning kus oluline pole (mitte) ainult see saadav haridus, vaid ka kõik sellega kaasnev… alates seltsielust ja lõpetades silmaringi ja maailmavaatega.
Erinevalt Prontost ei näe ma midagi kuritegelikku selles, et inimene lihtsalt õpib ja teeb seda ilma igasuguse kaugemaleulatuva plaanita. Pisut rohkem haridust ei tee kunagi paha, sest lollpäid on alati ülearu…
Jama algab siis, kui inimene on ilma igasuguse sihita ülikoolis õppinud ning siis järsku hakkab enam kui konkreetselt nõudma, et tema (ütleme ausalt) egoistlikke silmaringilaienduskatseid tuleb premeerida miski tasuva töökohaga. Kuna selliseid jaburaid nõudmisi pidevalt üles kerkib, siis näitab see lihtsalt, et inimesed on eluvõõrad ning ei tee vahet isiklikul lõbul ja ühiskondlikul vajadusel. Kui (justkui) tasuva ameti pärast mindi, siis oleks võinud sellele mõelda juba õppima minnes…
Omaette tobe inimgrupp on tegelased, kes kuidagi ülikooli ära on lõpetanud ning siis kõigile ülikoolis mittekäinutele ülalt alla vaatavad. Kuigi ajud on neil sageli siledamad, kui neil, kes pole kunagi sinna ülikooli saanud…
Ning nendest moodsatest «ülikoolidest» kus ajulagedad blondiinid kolme aastaga kaks kõrgharidust omandavad… nendest ma ei räägi, sest pole millestki rääkida…
Ma rääkisingi, et see on mõne inimese jaoks lapsepõlve pikendus. Iseasi on see, et kas sellist tüüpi õppuritel on alust eeldada, et kohalik haridussüsteem nende kapriisid kinni toksib? See nagu devalveerib üksjagu ka hariduse taset.
prontik, kus sa seda IT alast hea tasemega kõrgharidust Eestist saad? Näita mulle ka 🙂
Küsimus ei ole minu puhul tegelikult mitte niivõrd tasemes, küsimus on rohkem arvestatavas diplomis.