pronto.ee

… ulatavad Gruusiale sõbralikult TRÄÄSA!

Täpselt nõnda tasub mõista sellist asja nagu üsna ootamatult esile kerkinud USA soovi: Venemaa peaks Nõukogude okupatsiooni Balti vabariikides tunnistama (ning ilmselt vabandust paluma?). Oluline on just see, et jutt käib AINULT Balti riikidest, mitte kogu rahvaste vanglas virelenud kaadrist. Ausalt öeldes, kes see USA meile selline on, et temapoolne Venemaa käest nõudmine meile äkitselt nii vajalikuks on muutunud?

Eesti vabariik kuulutati välja 23. veebruaril, mil Pärnus loeti ette “Manifest Eestimaa rahwastele”. Ometigi oli see iseseisvusdeklaratsioon suuresti formaalne, sest Saksamaa okupatsioonivõimud seda ei tunnistanud. Ometigi pärast Saksa revolutsiooni ning riigi sõjaväe tagasitõmbumist oma piiridesse andsid nad võimu üle just eestlaste rahvuslikule valitsusele. Võimu üleandmine toimus 11.-14. november, 1918 ja seda 11. novembrit võib lugeda tinglikult selleks kuupäevaks, mil Saksamaa tunnustas Eesti iseseisvust.

Järgnev Vabadussõda lõppes bolševikude lüüasaamisega ning Tartu rahu allkirjastamisega 2. veebruaril, 1920. Seda kuupäeva võib lugeda selleks kuupäevaks, mil NSVL tunnistas Eesti iseseisvust. Rahvasteliiga ametlikustas eestlaste omariikluse 1921 aastal ning siis võeti Eesti ka selle liikmeks. USA riigidepartemang tunnustas formaalselt Eesti vabariiki alles 28. juulil 1922, olles selles üks viimaseid. Selline tore sõber on meil siis, kes nüüd häälekalt räägib annekteerimis tunnistamisest.

Tegelikult on asi veelgi huvitavam — nimelt pärast augustikuud puhkenud suur gruusiavaimustus lahtus kõigil juba nädala-paari pärast kui signaalid siit ja sealtpoolt osutasid sellele, et see riik on omale sellise solgi kaela tõmmanud, et isegi lääneriikide ühiste pingutustega ei ole võimalik Saakašvilit enam puhtaks loputada. Pärast seda läks suhtumine üle tavaliseks venevaenulikkuseks. Aga ühe erandiga! Nimelt põrutasid Balti riikide ja Poola presidendid Tblisisse, kus nad Saakašvili kõrval seistes vandusid igavest sõprust ja lubasid kadu Venemaale. Kogu maailma välisministeeriumites kostsid heledad laksud kui vasta sls ministrid omale peopesaga otsaette lõid. Milleks on vaja ennast siduda inimesega, kelle järgi jäänud poliitilist karjääri võib lugeda kuudes?

Peatselt jõudis ka Eesti poliitikutele kohale, kustpoolt tuul puhub. Üks esimestest taandujatest oli huvitaval kombel Gruusia suur sõber Mart Laar; olgu see mees kes ta on, aga nina on tal hea. Tollal kui pisemad kalad veel sõjatrummi põristasid, asus raskekahurvägi kurssi muutma: ilmse plaaniga päästa mis päästa annab ja need väiksemad kalad haidele söödaks jätta. Venevaenulikkuse kursi võtmine käis siin lihtsalt, sest erinevalt enamustest muudest riikidest on pinnas selleks viljakas. Kuid nagu ikka jäädi sellegagi hilja peale, sest vahepeal oli rahvusvaheline üldsus ennast lõplikult Saakašvilist lahti sidunud ning asunud Venemaaga kahepoolset diskussiooni pidama, lootes olukorrale mingisugunegi poliitiline lahendus leida. Toompea hilinenud sajatusi idanaabrite suunas saatsid taaskord laksud välisministeeriumi kabinettides. Pärast seda pööret oli Paet sunnitud väga palju ringi lendama ning kuigi vastu võeti ohtralt erinevaid ühisavaldusi, jäi tähelepanelikule lugejale silma, et tegelikult ei öeldud nendes mitte midagi — enamus neist oli suunatud pigem Eesti siseturule valitsuse näo päästmiseks. Ometigi oli tehtud veel üks kala, sest paljudes avaldustes olid Eesti ametiisikud kriitiliselt sõna võtnud Euroopa Liidu suunal ning avaldanud poolehoidu USA välispoliitikale, tekitanud piinliku olukorra kus valitsuse maine oli seotud USA mainega. USA vajas jõulist avaldust, et säästa Balti riikide valitsusi häbist ning koos sellega hoida neid enda mõjusfäärist lahkumast.

Selleks võeti Kongressis vastu resolutsioon, kus nõutakse Venemaalt seda, et nad tunnistaks NSVL-i poolse Balti riikide annekteerimise seadusevastaseks. See oli väga hästi ajastatud — nimelt eelkõige just Eesti, aga laiemalt ka teised Balti riigid on EL-i koridorides üritanud olla väga venekriitilised (venevaenulikuse suund!). Ometigi pole Venemaa vaevunud ühelegile süüdistusele vastama. Kolmandate riikide silmis näeb see välja nagu täiesti mõttetu tülinorimine — enamgi veel, just äsja üks väike riik sai venelastele varba peale astumise eest kitli peale — enamuse arvates suuresti oma süü tõttu ja nüüd kohe järgmine kisakõri trügib püünele. Asja teeb hullemaks see, et Venemaa on taoliste avalduste suhtes näidanud üles üllatavat vaoshoitust, tasakaalukust ja ratsionaalsust, ilmse eesmärgiga diskrediteerida meie riiki ja paljuski on see neil õnnestunud. Ainuke võimalus olukorda päästa oli muutes see konflikt kahepoolseks. USA nõuab okupatsiooni tunnustamist, Venemaa saadab nad kukele ja Eesti kisa kõlab sellisel juhul mõneti põhjendatuna, sest tõepoolest, oli ju okupatsioon …

Samas poliitiline diskussioon selle resolutsiooni saavutamiseks võis välja näha umbes nii:

Eesti: “Tere!”
USA: “Hello!”
E: “See Gruusia värk …”
U köhatab viisakalt, kuid ilmse tagamõttega.
E: “Jah, see Gru…”
U köhatab nõudlikumalt.
E: “Mis nüüd?”
U: “Kas me ei saaks rääkida täna millestki muust?”
E (segaduses): “Aga me pidime sellest Gru…” (pilk U silmis sunnib ta vakatama).
U: “Jah, pidime, aga … kuidas seda nüüd öeldagi. Kas sa uudiseid loed?”
E: “Loomulikult?” (küsimärk vastuses annab mõista, et täpsem selgitus oleks vajalik).
U: “Noh, vaata, sellisel juhul peaks sa ju teadma, milline on hetkel üldsuse suhtumine asjasse?”
E: “Jah, aga sa ise ütlesid …”
U (lõikab vahele): “Ütlesin-schmütlesin. Seda et, jutt on odav — meie ütleme, teie ütlete, nemad ütlevad. Keegi kuulab, keegi paneb kirja, keegi kirjutab selle ümber, keelgi avaldab kirjutise ja lõpuks kõik unustavad. Sõnad on odavad. Sõnad on selleks, et masse rahustada …. Me ju kõik teame, et ilma tegudeta sõnad ei maksa midagi.”
E (ehmunult): “Aga me arvasime …”
U (kummardudes ettepoole): “No mida te arvasite?”
E (põrkub tagasi): “Ei midagi! Ei midagi!”
U (ohates): “Kaua me teineteist juba tunneme? Päris kaua, eks ole? Vaatamata sellele oleks ma omal ajal olnud sunnitud teile siidinööri saatma … (märgates E kohkumist lisab mõningase kahjutundega) … kuid sellised barbaarsed ajad on möödas. Teate, ma saan aru, et te olete paraja supi kokku keetnud. Teie oma rahva silmis olete te ennast valede inimestega sidunud ning Euroopas olete te oma ässitamistega samuti parajas pigis. Kuidas nad teid seal kutsusidki? Depressiivne Euroopa väikeriik?”
E hirm on ajapikku muutnud õuduseks ning õudusest on saanud kaburhirm.
U (isalikult, rahustavalt): “Nagu näha olete te omadega täielikult plindris. In deep shit, nagu meil öeldakse. (U muheleb oma nalja üle). Aga … samas olete te täitsa vahvad poisid, aitasite meid Iraagis ja Afganistaanis ning EL-i sees olete ikka meie eest kostnud. Kuigi tegelikult peaksite te ise oma supi ära helpima, on asi meie kõigi jaoks keeruline. (Trummeldab sõrmedega laual) Ah tühja kah, ma aitan selle asja ära klaarida. Selle jaoks ju sõbrad ongi, eks ole?”
E (nähes lootuskiirt terendamas): “Jah! Tõelised sõbrad!”
U tõuseb püsti ja kõnnib kabinetis edasi-tagasi.
U: “Tead, selline plaan: me võtame Kongressis vastu resolutsiooni, mis ajab Venemaa tagajalgadele. Kohe päris marru ajab. Tõenäoliselt teevad nad paar-kolm avaldust, mida praguses keerulises poliitilises kliimas võib tõlgendada mitmeti. Tekivad pinged, EL ja rahvas lähevad ärevile kogu se Gr(*köh*%&¤# fiasko unustatakse. Ka Toomepeal unustatakse!”
E (pääseteed nähes): “Unustatakse! Kindla peale unustatakse!”
U noogutab. “Väga hea. On meil veel päevakorrapunkte?”
E (püüdlikult): “Ei, mitte ühtegi. (Märgates küsivat pilku U silmis) Ainult unustamine! Aitäh, aitäh, aitäh!”
U (laialt naeratades): “Pole tänu väärt!”