Aastal 2000 ilmus norrakate Funcomi poolt mäng nimega “The Longest Journey”, mis kohalike mängusõprade jaoks suuresti avastamata jäi. Kuigi see mäng oli tehniliselt kompetentne, graafiliselt hunnitu ning helindatud nii hästi kui ühte mängu saab helindada, oli selle põhiliseks trumbiks siiski hoopis narratiiv — jutt, mis mängu jooksul arenes segas mul üsna pikalt õigel ajal magama minemast.
Teema keerleb kahe maailma ümber, milleks on Stark ja Arcadia. Stark on meie maailm, kõrgtehnoloogiline ja loogiline. Arcadia on maailm, kus eksisteerib maagia ja tehnoloogia arengu järele puudub otsene vajadus. The Longest Journey peategelane on noor neiu April Ryan, kes on võimeline ületama kahte paralleelmaailmalahutava Lõhet. Jutt areneb edasi nõnda, et keegi sahmerdab kahe maailma omavahelise Tasakaalu kallal ja olude sunnil jääb Aprili kaela asjad jälle parlanksi ajada. See mäng töötas ka üsna vanadel masinatel, näiteks soovituslik prosessorikiiruseks oli 266Mhz ja seega kõlbab mängimiseks ka iidsetel rauatükkidel. Ma paneks selle mängu kõigile kohustusliku kirjanduse hulka, kui see minu teha oleks.
Nüüd siis ilmus sellele jätk, Dreamfall. Selgub, et üle Lõhe liigub ikka rohkem kraami kui mõned üksikud Shifterid — ka unenäod kanduvad ühest maailmast teise ja sestap on nende vahendusel võimalik maailmade vaheline kommunikeerumine. Eelmise mängu lõpus toimunud sündmused viisid Starkis maailmamajanduse kokkuvajumisele ja Dreamfalli tegevus toimub umbes 10 aastat hiljem, mil “normaalne” elu on just-just taastunud. Seekordseks peategelaseks on Zoë Castillo ja taaskord on kahe maailma Tasakaal ohtu sattunud. Seekord ei kangutata siiski Tasakaalu ennast, vaid hoopis jamatakse unedega. Lisaks peategelasele on võimalik maailma näha ka muud tegelaste, näiteks Brian Westhouse, April Ryani ning Apostel Kiani pilgu läbi.
Seekordses mängus on küljes tugev aurupungi teema, kus maagiamaailmas on igale poole hakkanud tekkima aurumasinad ja muud “kõrgtehnoloogilised” imevigurid. Azadi Impeerium, mis üritab Acadiale käppa peale panna on keelanud igasuguse sanktsioneerimata hookuspookuse. Meie maailmas on kogu maailma hõlmavasse Internetilaadsesse süsteemi hakanud sugenema sellise asi nagu Staatiline Signaal, mille päritolu ei suuda keegi tuvastada. Staatikat sugeneb aga järjest juurde ja karta on, et loetud päevade jooksul laguneb kogu se süsteem üldse koost. Zoë meelehärmiks näeb ta aeg ajalt elektroonilisi tabloosi ja ekraane vaadates ilmselt vaid temale määratud sõnumit: Leia April. Päästa April. Sõnumi esitajaks on õudusfilmide traditsiooni kohasel näo ette kammitud juustega väike tüdruk ning taustal on veider must maja. Ümberringi: lumi. Aga kes on April? Ja päästa mille käest?
Kui ma mõtlesin, et esimese osa jutt on nii hea, et paremaks enam minna ei saa, siis olen hetkel rõõmuga valmis tunnistama eksimust. Dreamfalli jutt on veelgi parem. Ja kes on mängu lõpuni mängivad, need teavad, et asi lõppeb sellise cliffhangeriga, et anna olla. Ilmselt on tulemas kolmas osa veel. Ootan kannatamatult.
Tiltis väitis, et liiga palju mõtetut ringi jooksmist ja kohati arusaamatu tegevus aga mida nemad ka teavad. Mängivad ju mänge palgatööks, mitte lõbuks. Graafika oli küll ilus ja sai vist 8/19.
8/10 ikka ! He he !
Paaris kohas on jah veidike liiga palju ringi lidumist, aga see eest on selle käigus võimalik maalilisi vaateid vaadata ja tegelastega lobiseda. Peamine on asja juures siiski stoori ja sellise stoori juures kannatab üsna palju ära, et ainult järgist stseeni näha. Muide, Norra kinoliit pani sellele asjale nutsu veidike alla. Ma ise nimetakski seda mitte niivürd mänguks, kuivürd interaktiivseks filmiks.
kõlab suurepäraselt. need on siinkandis saadaval ainult tellimisel võimis?
The Longest Journey peaks peak igast poest leidma. Ta on tavaliselt isegi allahinnatud asjade karbis. Soovitan soojalt sellest alustada. Dreamfalli nägin ma viimati Kristiines. Sama on see muidugi suhteliselt uus mäng ja ei pruugi igal pool saadaval olla.