Dan Simmons on mees, keda paljud loevad elavaks klassikuks ning “Hyperioni Cantose” sarja viimane osa “The Rise of Endymion” ainult kinnitab seda.
Lugu hakkab pihta in medias res: Raul Endymion, romaani nimi ja minategelane istub pahuralt Schrödingeri munas, mis on teatavat sorti eksootiline ja psüühiliselt piinarikas hukkamisvahend. Endymion ise pakub veidra tapaviisi selgituseks välja võimalust, et kuna kaotada pole enam midagi võib ta surmalemääratud mehena äkki pealtkuulamisseadmetesse midagi huvitavat välja lobiseda. Kõik on väga valesti läinud ja enam-vähem kogu raamat selgitabki mis on valesti, miks on valesti ja kuidas ta sinna munasse sattus.
Mõnes mõttes tühistab see lugu osaliselt eelnevates Cantose osades räägitu tehes seda õnneks nõnda, et kokkuvõte on rahuldustpakkuvam ja rohkem terviklikum. Selgub, et suur osa varasemast loost on kantud vaatenurgast kus ei lugejal, ega jutustajal pole täieliku pilt sündmustest, samuti toetuti paljuski faktidele, mis tegelikkuses osutusid valedeks.
Nagu eelnevateski Cantose osades on läbivaks teemaks inimkonna eksistentsiaalsed probleemid, kuhu on lisatud ka viimase loomingu — tehisintellekti(de) — kasvu- ja olemisraskused. Mis tähendab olla inimene? Kus me oleme ja miks me oleme on tõenäoliselt kogu loo võtmeküsimused.
Nagu näha on suur osa loost filosoofilis-religioosse taustaga ja Simmons ei proovi seda ka varjata. Loo ühete võtmetegelast Aeneat võrreldakse viimase vastuseisut hoolimata messiasega ning seda täiesti põhjendatult — muutes ta automaatselt Paxi (hetkel peamine jõud tuntud universumis) riigikiriku märklauaks. Viited erinevatele usunditele jooksevad ühel või teisel viisil läbi kogu raamatu ja on liiga ilmsed, et neid kahe silma vahele jätta. Tehisintellektide olemus ja ambitsioonid põimuvad kogu selle teemaga üsna sujuvalt ning loomulikult on platsis ka peidetud suurused, keda Aenea kutsub ebamääraselt “lõvideks, tiigriteks ja karudeks” (viide raamatule “Smaragdlinna võlur” ehk “The Wizard of Oz”).
Kogu lugu on üles ehitatud vanade heade kosmoseooperite võtmes. Külastatakse ohtralt erinevaid planeete ja kohtutakse veidrate tegelastega. Ometi erinevalt mõnedest muudest sama žanri lugudest (“Tähesõjad” näiteks tulevad kohe meelde) ei teki hetkekski tunnet, et kogu teadaolevas universumis eksisteerib vaid käputäis tegelasi, kes siis vahetpidamata erinevatel planeetidel juhuslikult kokku põrkavad. Kuigi sellest pole ka selles raamatus täielikult mööda saadud on õnneks mängus terve hulk ettekuulutusi ning tulevikunägemusi — ükski kokkusaamine pole juhuslik, vaid doominokivikeste näiliselt sujuv järjestikune langemine on aastatepikkuse paigutustöö tulemusena saavutatud.
Ometi ei ole muidu peaaegu veatu lugu ka ilma miinusteta: osa sündmustest arenevad pingutatult ja justkui sooviks laheneda sootuks seises suunas. Päris palju on lõpuni läbimõtlemata kohti ning kasutamata (väärkasutatud) võimalusi. Viis tuleb ainuüksi loo toore võimsuse tõttu ning on suure ja pika miinusega.
One Comment