“Ilium” on raamat mis mul päris tükk aega on kapi otsas vedelenud ja lugemist nurunud jäädes samas ikka ja jälle kuidagi tahaplaanile. Midagi mind selle juures hirmutas ja tänu sellele ei tekitanud konkureeriva kirjanduse ettepoole nihutamine ka erilisi süümepiinu. Nüüd tagantjärele ma muidugi kahetsen seda.
Raamatu tegevus leiab esmapilgul aset kusagil kaugel tulevikus. Inimesed on arenenud edasi uusinimesteks (posthumans), kuid säilinud on ka traditsioonilised inimesed (old-style humans). Kusagil ukerdavad ringi uusinimeste loodud pooleldi bioloogilised ja pooleldi mehhaanilised intelligentsed moodustised moravecid, kes pärast oma loojate kuhugi kadumist pisitasa oma elu elama olid asunud. Moravecide suureks üllatuseks on keegi kätte võtnud ja ootamatult Marssi terraformeerima asunud. Loetud aastate jooksul on punasest planeedist saanud sinakas-roheline ning uurimisrühm avastab, et asja taga on Vana-Kreeka jumalad, Zeusiga eesotsas.
Kogu tegevus leiab aset läbi kolme tegevusliini, millest radikaalseimat nähakse läbi Trooja sõja spetsialisti Thomas Hockenberry silmade läbi. Oma olemuselt on tegemist meie kaasaegsega, kes elustati uuesti Kreeka jumalate poolt, et ta jälgiks Trooja sõja käiku. Kas tegemist on päris sõjaga või jumalate poolt taaslavastatud atraktsiooniga paraku sellest raamatust ei selgugi. Igatahes on teada, et jumalad on kuidagi seotud uusinimestega ning uusinimesed on usinasti tegelenud kvantfüüsika ning aja ja ruumi uurimisega. Kõik muutub aga siis kui Hockenberry satub jumalikus intriigis kasutatavaks etturiks, mis omakorda annab talle võimaluse oma elunatukese päästmiseks muuta sõja käiku.
Teine liin on moravecide oma. Marsi anomaaliaid uurima lennanud moravecide laev lastakse alla täiesti uskumatu fenomeni poolt: taevasse ilmub ootamatult ülipikka kasvi habemik mees kaarikuga ning tema poolt visatud välk annihileerib pool sõidukist jättes ellu ainult kaks reisijat: Mahnmuti Europalt ja Orphu Iolt. Vaatamata sellele, et Orphu on mehhaaniline osa on peaaegu täielikult hävinenud, otsustavad nad missiooni, milleks on Seadeldise toimetamine Olympus Monsile, lõpuni viia.
Viimase liini keskseks tegelaseks on traditsiooniline inimene nimega Daeman. Traditsioonilised inimesed on dekadentlik kamp, kelle elu eesmärk on kunagi uusinimesteks saada. Kuna see kõik toimub iseenesest 100 aastaseks saamisel, siis veedavad nad oma elupäevad tegeledes kõikvõimaliku dekadentsusega. Kun transport käib läbi spetsiaalsete faksteleporterite ning kõik töö teevad ära robotid on nad ajapikku mandunud ja nende maine tegevus on suunatud ainult tarbimisele. Üks tegelastest nimetab neid isegi eloideks (Wellsi “Ajamasin” järgi). Kuid ajapikku hakkavad toimuma sündmused, mis asjad kõik pea peale keeravad.
Nagu Simmonsi Hyperioni ja Endymioni lugudegagi on selle raamatu näol tegemist duoloogia ühe osaga. “Ilium”-i jätk kannab nime “Olympos” ning koos moodustavad nad ühe terviku. Üksikuna ma kumbagi raamatut lugeda ei soovita, sest lõppu jõudes on üsna selge, et lugu jääb poolikuks.
Kokkuvõtteks võib öelda, et mina jäin rahule. Kui ma peaksin seda võrdlema mõne teise raamatuga, siis esimese asjana kargab mulle pähe Roger Zelazny “Valguse isand” (“Lord of Light”) arendades samasugust kõrgtenoloogiliste jumalate liini. Kuigi paaris kohas jutuvestmine takerdus ei piisanud selleks, et ladusat esitust rööpast välja lüüa. Küll miinusega, aga kindel viis.
Hockenberry oli natuke liiga supertegelane, a la suvaline geek v2ga edukalt maailma p22stmas.
Olympos pani asju pl6ks ja pl6ks paika, m6ned lahendused olid v2ga vahvad. L6puks kujunenud maailmas elaks hea meelega isegi.