Omal ajal Mirabilia sarjas ilmunud “Nagu õieke väljal” ei ole otseselt halb raamat. Kahtlemata on tegemist naivistliku looga ja lahkatakse teemat, mida saaks palju intrigeerivamalt esitada. Ometigi tuleb arvesse võtta teose ilmumisaastat, mil suur osa klassikalisest ulmekirjandusest kõndis veel lapsekingades ja ka kõige labasem lahendus oli teedrajav.
Loo alguses pannakse ühe väikelinna elanikud elastse läbipaistva kupli alla, millest piisavalt arenenud eluvormid ennast läbi litsuda ei suuda. Pisitasa selgub, et tegemist on juba mõnda aega väldanud protsessi kulminatsiooniga, mille käigus on erinevate näiliselt suvaliste inimestega ühendust võtnud salapärased isikutega, kes paluvad neil mõistliku tasu eest ühest küljest lihtsaid, kuid samas arusaamatu eesmärgiga teenuseid. Näiteks paluvad nad mõnedel oma kontaktisikutel raamatuid ette lugeda, teistel lihtsalt arutleda mingite päevakajaliste teemade üle, jne.
Loo arenedes selgub, et enamusi taoliseid juhtumeid on ühte- või teistmoodi seotud eelpoolnimetatud väikelinnaga (Millville), kust on sirgunud üles ootamatult palju tähelepanuväärseid tegelasi. Kui mängu tulevad müstilised kaablita telefoniaparaadid ning olulise pidepunktina tuuakse ära peategelase varalahkunud isa, hakkab selguma, et mingit pidi on kõige sellega seotud veidrad tulipunase õiega lilled.
Ma pean paraku nentima, et raamatu tõlge oli eelkõige just vormilt kehvake, samas oli tegemist ühega vähestest pimedal nõukaajal välja antud ulmeraamatutest. Tänu sellele on paljudel antud teosega nostalgilisi elamusi, mis sundisid ka mind seda uuesti lugema. Kobe lugu, aga viite väärt ei ole.
Ma saan aru, et sa lugesid seda tõlkena. See raamat on mind mõnda aega intrigeerinud, sest mul on kuri kahtlus, et nõukogude tõlkemasin jättis midagi välja (mul on kogemus nt nõuka-aegse Tšempionide eine sõna-sõnalise võrdlemise osas – väljajätmised olid suured ja täiesti seletamatud). Mind väga huvitaks originaal…
Ma lugesin seda jah tõlkena … Manni juures jäi vana Mirabilia raamat pihku ja enne kui ma arugi sain, oli see läbi loetud. Tõlke kohta niipalju, seal oli suur hulk veidrusi, millisest ma omal ajal aru ei saanud, kuid nüüd mõtlema panevad. Jutt ise (just sõnavaliku seisukohalt) on lisaks tõlgitud üsna veidralt läbi nõukaaja inimese maailmanägemuse kõverpeegli.